Kaire Uusen: milline on see «õige eestlane»?

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Milline siis ikka on õige eestlane, kas dissident või konformist, küsib kolumnist Kaire Uusen.

Olen varemgi toonud näite, et tegelikult satub teatud inimtüüp igal ajal enam-vähem samasse rolli, kuid sõltuvalt riigivõimust ja poliitilistest vaadetest hinnatakse alles hiljem, kas see tegevus oli «õige» või «vale». Juba Vene ajal oli liikvel nali, et kes oleksid Toots, Kiir, Arno, Imelik ja Tõnisson olnud 1940.–50. aastatel. Arvati, et Kiir oleks küüditamise ajal kindlasti olnud pealekaebaja ning võimudele sobivaid kandidaate ette kandnud. Tõnisson oleks võidelnud ausa eesti mehena viimase veretilgani, võib-olla siis tapetud või viidud Siberisse. Toots oleks muutustega kohanenud ja astunud kiiresti parteisse, et hullemast pääseda. Teele oleks vaadanud põllumehe asemel kolhoosiesimeest või peaagronoomi. Köster kui karjerist oleks teinud kannapöörde ning saanuks nõukogude ajal koolijuhiks või sõjaväelaseks.

Täpselt sama mudel oleks jätkunud ka pärast 1991. aastat. Toots oleks ilmselt olnud parim kohaneja, kes teeb igas olukorras äri (mis ei tähenda tingimata edu) ning oleks juba ilmselt kooperatiivide ajal siin-seal aktiivne olnud. Tõnisson oleks praegu kindlasti EKRE liige ja pagulaste vastu võitleja, kuid Euroopa silmis ehk isegi terrorist, kes lasi parve põhja ning võib edaspidigi midagi korraldada.

Õrnahingeline Arno Tali oleks depressiivsusele kalduv haritlane või loominguinimene, ka naiste tõugata-tõmmata. Ehk vaatab pudelissegi. Imelik võtaks elu mõnusalt, ei tekitaks endale üleliia probleeme, samas ei saaks tema peale ilmselt väga kindel olla. Kuid kui ta isegi jääb võlgu, soojendaks tema pillimäng ilmselt mõneks ajaks vaenlaste (võlanõudjate, ärisõprade) südamed. Teele oleks nüüd abielus mõne dividendisaajate tippu kuuluva ärimehega, aga vaatamata sellele ikka rahulolematu ning läheks arvatavasti maailma ennast otsima. Aga igal juhul oleks Teele naine, kes saab alati hakkama. Kiir oleks nagu Priit Kutser või mõni teine kavalpea, käituks vastavalt sellele, kuidas tal kasulik on, tekitaks intriige ja otsiks süüdlasi.

Seega kokkuvõtteks ja üle keskealiste eestlaste kaitseks tuleb öelda, et meist keegi ei saa valida ajajärku, milles me elame, aga saame olla parimad, kelleks meid on loodud. Ennekõike oleme ikkagi inimesed, kes tahavad anda endast parima ja ka võtta oma ajast parima. Seda saame teha aga ainult praeguste reeglite, ideaalide ja väärtuste järgi, teadmata, kuidas meid tulevikus hinnatakse. Kõik võib muutuda üleöö, mina näiteks olen selleks valmis, et tänased ideaalid ja kangelasteod võivad üsna varsti muutuda suurteks surmapattudeks.