Keskerakonna pühakiri, vabandust, põhikiri, on saanud vaat et tähtsamaks kui vabariigi põhiseadus. Kõigil on sellega pistmist, kuni riigikohtuni välja. Ei, mis te nüüd, peagi jõuab Euroopa inimõiguste kohtuni välja juba. Seni, kuni Euroopa kõrged kohtunikud Priit Toobali personaalküsimust arutavad, kehtib meil oma riigi viimase kohtuinstantsi otsus ja seal on Keskerakonna edasised käitumisjuhised ilusti kirja pandud.
Iseasi on see, kuidas omapäine Keskerakond etteantud juhiseid tõlgendab ja täita mõtleb – Savisaar asub ju isikliku taskuparteiga hoopis teises õigusruumis, nagu ta on deklareerinud. Näiteks Toobal arvas, et kuna kohtu poolt tunnistatav Keskerakonna põhikiri lubab nelja aseesimehe asemel vaid kaks, siis tuleks partei aseesimehed nimetada ümber esimehe asetäitjateks ja Savisaare neli asejüngrit oleksid ikkagi paigas.
Ehk siis, sama loogikat rakendades võiks Priit Toobali nimetada Toobali Priiduks ja viimase puhul oleks tegemist hoopis uue inimesega ning see mees võiks juba väga vabalt kuuluda Keskerakonda. Samas, kui kohtu poolt tunnistatava põhikirja kohaselt peab kriminaalkaristatu Toobal (koos kaaskannataja Lauri Laasiga) olema keskerakondlaste nimekirjast kustutatud.
«Kinnitan, et Laasi ja Toobal on edasi Keskerakonna liikmed,» lausus ajakirjanikele enesekindel asjaomane ise (ei tea, kas Priit Toobal või Toobal Priit?).
Siis juhtus aga juhtumatu – kaks seadusevastaselt Keskerakonna aseesimeesteks saanud isikut, Siret Kotka ja Olga Ivanova, astusid väidetavalt vabatahtlikult oma ametikohalt tagasi. Selline toiming on meie poliitmaastikul midagi eriliselt uut, ammugi siis Keskerakonnas. Paistab, et keskerakondlastest naisterahvad loevad juriidilist teksti mõnevõrra erinevalt kui sealsed meesterahvastest juhtfiguurid (Toobal, Karilaid, Savisaar).