Kalle Muuli: raha!

Kalle Muuli Foto: Peeter Langovits.

Kui Winston Churchill 70 aastat tagasi Suurbritannia peaministriks sai, lubas ta oma kuulsas kõnes rahvale ainult higi, verd ja pisaraid. Tänapäeval enam nii odavalt hakkama ei saa. Poliitik peab valijale lubama raha, raha ja veel kord raha, vastasel korral pole tal võimu juurde asja.

Pärast 2007. aasta parlamendivalimisi lootis mõni vastutustundlikum inimene lihtsameelselt, et arutu rahapakkumiskampaania ei kordu. Et majanduskriis paneb poliitikute plärale päitsed pähe ja pauguga lõhki läinud lubaduste kordamine on järgmistel valimistel kui mitte poliitiline enesetapp, siis ilmselge naeruväärsus vähemasti. Oli neidki, kes uskusid, et kui majanduskriisist abi pole, siis aitavad NO-teatri pilaetendused valijaid valvsamaks raputada.

Nüüd, värskete valimisloosungite paistel pole enam kahtlust, et see lootus oli tühi. Reformierakond lubab suuremat palka, suuremat pensioni ja suuremaid peretoetusi. Isamaa ja Res Publica Liit lubab emapensioni ja tasuta kõrgharidust. Sotsid lubavad kolmekordistada lastetoetuse, mida saavad ka riigi rikkaimad inimesed ja mida peaminister on seetõttu nimetanud raha külvamiseks lennukilt.

Mõistagi ei korralda erakonnad rahapakkumisvõistlusi sellepärast, et nad midagi arukamat välja mõelda ei oska. Seda tehakse, sest see lihtsalt töötab. Nii nagu pesupulbritootja peab lubama laitmatut puhtust juba 30 kraadi juures, nii peab parteijuht lubama eranditult kõigile palju pappi. Rahvas valib selle, kes pakub rohkem, ega taha mõeldagi, kuidas riik selle raha tema taskust võtab.

Valimiskampaania muutumine pelgaks saamahimul mängivaks reklaamikampaaniaks on infoajastu tungaltera. Churchilli ajal ei osanud keegi internetist undki näha. Televiisor oli küll leiutatud, kuid valimiskampaanias veel ei osalenud.

Ajalehtede ja raadiojaamade vahendusel jõudsid valijani üksnes keskmisest märksa kõrgemalt haritud toimetajate valitud ja vahendatud sõnumid, kus poliitikute juttu saatis enamasti ka asjatundlik kommentaar. Nii olid valitsejad ja pööbel, raha jagajad ja maksjad, teineteise eest kaitstud ajakirjanduse tulemüüriga.

Tele- ja internetiajastu on selle tulemüüri maha lõhkunud. Erakonnad saavad riigikassast ja ärimeestelt igal aastal miljoneid eurosid, et piiramatu reklaamitümakaga rahval ajusid pesta. Infoühiskond, iga inimese võimalus saada valimata ja vahendamata infot, on teinud pööblist oma rumaluse ohvri. Enam pole kedagi, kes õpetaks ja juhataks.

Ent omal kombel on tulemüüri varisemise ohvrid ka poliitikud. Nad peavad rääkima keeles, millest ka otu aru saab, sest tähtis on iga hääl. Nii ei juhigi valimiskampaania ajal riiki enam mõistus, vaid seesama hirm ja saamahimu, mis juhib ka loomakarja.