FOTO: Urmas Nemvalts

Ajaleht Wall Street Journal kirjutas 29. aprillil viitega Ühendriikide asekaitseministrile Robert Workile, et NATO tugevdab vastusena Venemaa agressiivsusele oma kohalolekut Baltimaades ja Poolas nelja pataljoni ehk 4000-mehelise väekontingendiga. Seda on endiselt vähe, kui võrrelda näiteks Vene lääne sõjaväeringkonna suurusega, milles on kuni 350 000 meest, või ligi 100 000 sõjaväelasega, kes on osalenud eri sõjaväeõppustel, mida Venemaa on viimastel aastatel oma läänepiiridel korraldanud. Ent palju olulisem on sõnum, mis sellega Kremlile on saadetud.

Esimest korda alates NATO laienemisest Ida-Euroopasse on asutud ette võtma samme likvideerimaks siinsel nn idatiival eksisteerinud «jõuvaakumit» ehk olukorda, kus jõuvahekord on lootusetult alliansi kahjuks. Väga oluline on ka see, et täiendavad väeüksused ei tule ainult Ameerika Ühendriikidelt, vaid ühe pataljoni on nõustunud peale ameeriklaste traditsiooniliste liitlaste brittide panustama Mandri-Euroopa juhtriik Saksamaa, kes on seni olnud NATO kohaloleku kasvatamise suhtes Baltimaades pigem skeptiline.

Nüüdseks on aga Saksamaa hinnanud Venemaa-poliitikat oluliselt ringi, kuna enam-vähem samal ajal uudistega Bundeswehri üksuse paigutamisest NATO kaitsetule idatiivale oli teine oluline uudis liidukantsler Angela Merkeli pressiesindaja vahendatud avaldus, et G8 formaat on lõplikult surnud ja maha maetud ning Venemaa pole sobiv selle prestiižse maailma suurte ja vägevate klubi tegevuses tulevikus kaasa lööma. Venemaa välisministeeriumist teatati seepeale, et Venemaa ei tahagi selle tööst osa võtta, mis on väheusutav, arvestades, millise vaimustusega afišeerisid poliitikud vene meedias 1990. aastate lõpul ja 2000. aastatel kutset juhtivate tööstusriikide ühendusse.

Tegelikult on need kõik Vladimir Putini juhitava Venemaa viimaste aastate agressiivse ja ebaadekvaatse välispoliitika kibedad viljad, sest kuni Ukraina-vastase agressioonini käsitleti Venemaad ja tema presidenti läänes strateegilise partnerina ning vägede paigutamine Poolasse ja Baltimaadesse polnud päevakorras ei Washingtonis, Londonis ega Berliinis.

Venemaa agressiivsus ning provokatiivne käitumine on tekitanud pineva olukorra ning on terve hulk piirkondi, kus käib NATO riikide või nende liitlaste ja Venemaa otsene vastasseis. Üks käimasoleva uue külma sõja rindejoon on paraku Baltimaad ja Läänemeri, mida Venemaa juhid käsitlevad oma sisemerena. Selliseid punkte on maailmakaardil veel, näiteks viimastel päevadel on pidevalt tulnud Süüriast teateid, et Venemaa toetatud šiiitide ühisrinne on relvarahust hoolimata alustanud taas sealse suurima linna Aleppo vaippommitamist. Väga pahaendeliselt hõõguvad endiselt ka konfliktikolded Mägi-Karabahhis ja Ida-Ukrainas.