Kerstin Meresma

FOTO: Tairo Lutter/PM

Põgenike tee aktiveerumine Liibüa kaudu Itaaliasse paaril viimasel nädalal on pannud Euroopa liidreid muretsema, et kordub Kreeka-Türgi olukord. Mind paneb imestama, et asjaolu, et ühe piiri sulgemisega ei suudetud voolu takistada, üldse kedagi üllatab. Leidlikud pole ainult «head poisid», ka «pahadel» on nutti.

Hirm nende ees ja meedia pidev räuskamine, kuidas nad tulevad ning igapidine eri vahenditega kodanikkonna hirmu ärakasutamine ja suurendamine ei vähenda nende tulva. Nad tulevad. See on fakt. Pole midagi parata. Mida saab muuta, on suhtumine neisse ja nende tark integreerimine ühiskonda, et vähendada võimalust, et siia tulijatest või nende järglastest saaksid järjekordsed uudisepealkirjad.

Mida rohkem me ennast neile vastandame, seda raskem on siia tulnuid ühiskonda integreerida. Ma ei ütle, et äärmusluse põhjuseks on vaid kaugenemine ülejäänud ühiskonnast ja võõrandumine, kuid väidan ilma igasuguse mureta, et niisugune suhtumine mängib terrorismi poole pöördumisel suurt rolli.

Nägin Cardiffis elades selliseid väikseid getosid iga päev. Seal sai harva kuulda inglise keelt või näha mittearaablast. Ma ei kahtle, et need nii-öelda põgenike lemmiksihtriigid on täpselt samasuguseid getosid täis ja minu kogetu ei ole mitte mingit pidi eriline. Pole siis ime, et neile on kerge islamiäärmuslusega ligineda.

Seal elavad ja kasvavad põhimõtteliselt sündinud «inglasedki» tunnevad ennast pigem oma päritoluriigis elavana kui Suurbritannias. Pole kahtluski, et paljud neist ei tee asja väljapoole oma kogukonda. Mäletan, et märkasin, kuidas ühel üleni kaetud mammal oli lapse mänguasi maha kukkunud. Kui seda talle ulatasin, hakkas ta midagi araabia keeles seletama, usutavasti mitte seetõttu, et ta mindki sealt pärinevaks pidas. Minust valgemat inimest on raske leida.

Niisugune probleem pole nähtav vaid üksikisiku tasandil. Samasugust nalja teevad nüüd ka suuremadki Euroopa riigid. Enne kardeti Kreekat, nüüd kardetakse Itaaliat. Endised kokkuhoidva suhtumise ja «euroopa väärtuste» kirglikud propageerijad on valmis esimese põgenikuvarjugi peale oma piirid sulgema ja kaaslast üksi jätma.

Euroopa murenemise tagamaad ei tule väljast sisse. Põhjus on pigem hea elu peal ära hellitatud riikide siiralt väärastunud suhtumine, mille kohaselt ollakse ühes paadis ainult headel aegadel. Britid, kes on Euroopast kõik võimaliku välja imenud, on valmis lausa liidust lahkuma, et oma väravad hädasolijatele sulgeda.

Selle kõigega teeme ISISe vihaõhutamise Euroopa vastu oma sõdurites ääretult lihtsaks. Me ei võta neid vastu ega ürita neid aidata. Me kannatame nad välja ja jätame üksi. Seal seisab vea tuum.