Jürgen Ligi: kui «ei räägita rahast», siis millest räägitakse

Jürgen Ligi Foto: Eero Vabamägi

Kui keegi ütleb, et ei taha rääkida rahast, tasub tähele panna ta tagasihoidlikkuse põhjust, sest tõenäosus, et jutt rahale on minemas, on äsja tekkinud. Kui tuleb etteheite Excelile, käib jutt riigi rahast, aga tavapärased põhjendused ja reeglid on ees. Kui aga tahetakse riigi raha ebatavaliselt palju, kasutatakse hariduse puhul viimasel ajal sõnu lapsed, eraalgatus ja maailmavaade, kirjutab haridusminister Jürgen Ligi (Reformierakond).

Rocca al Mare erakooli juht Rein Rebane (PM ) tegeleb selle kõigega. Ta viskab kinda haridusministri isikule, ent jääb ujedaks raha asjus, mille põhjus on tema vaate kõrguses: on kõrvulukustav, kuidas samba otsast, kus on lapse kohta kaks korda rohkem raha ja õigusi kui tavalises linnakoolis, ei ole viimast märgatudki. Seepärast hõikan kõigepealt, et Roccal on kaks korda rohkem raha kokku, aga ka eraldi riigi raha topelt: hariduse sisuks on seda tavakooliga ühepalju, aga lisaks maksab lapsevanem  erakooli oma tulumaksu ning riik garanteerib ka taristu kulu – Roccale pealegi poole rohkem, kui linn saab maksta Artele. 

Palju on räägitud, et erakoolide lapsevanematel on maailmavaade ja unistus lapse heast haridusest, aga mitte seda, et täpselt sama on ka tavakooli lapsevanematel. Vaikitakse sellestki, et erakoolide eelarve põhineb enamuses nende lapsevanemate maksudel, kelle lapsed peavad toime tulema kasinamates tingimustes. Heldem riigieelarve koos õppemaksu õigusega võimaldab Roccas kõrgemaid palku ning kallimaid õppevahendeid ja õpikeskkonda.

Haridusvõrku laastav on siin just seadusega antud pretsedenditu riiklik kinnisvaragarantii erakoolidele, mida tasuta koolidel pole. Mitte keegi ei mäleta, kuidas riigikogu 2010. aastal sellise privileegi kehtestamiseni viidi, räägitakse midagi õhinapõhisusest, riigikohtu otsus aga räägib põhiseadusevastasusest. Keegi ei tea maailmast teist sellist.

Riigikogu antud garantii on loonud uued reaalsused: omavalitsused ise muudavad oma koole erakooliks, et jätta tegevuskulud riigile

Riik esindab avalikus teenuses sada protsenti lapsevanemate, mitte eraldi erakoolide ega tavakoolide omadehuve. Põhiseadus kirjeldab seda kui kohustust tagada tasuta koolikoht kõigile lastele saatusest sõltumata ja selle nimel. Oleme saanud hakkama maailma tipptasemel, näitavad mõõtmised, aga riik on ka erakoole alati soosinud, teadlikult, mitmekesisuse nimel. Laste puudusel paraku suletakse Eestis tavakoole, et kulutada enam hariduse sisule, erakoole aga seaduseäparduse tõttu avatakse põhiliselt sama riigi raha ja garantiiga.

Kõik nad pole nii jõukad kui Rocca, ent kõigile kehtib riigi loodud rahaline eelis kohaliku kogukonna peetava tasuta kooli ees. Ühe tulemusena on uued erakoolid nelja-, seitsme- ja mõneteistlapselised, mida on vähe klassile, laulukoorile, pallivõistkonnale või erialaõpetajale. Trend ei ole jätkusuutlik, on öelnud nii OECD, riigikontroll kui kogu ülejäänud ekspertiis.

Kaheksa miljonit eurot eraraha, mida väidetakse aastas haridusse tulevat, on sama summa, mis läheb riigilt erakinnisvarale. Riigikogu antud garantii on loonud uued reaalsused: omavalitsused ise muudavad oma koole erakooliks, et jätta tegevuskulud riigile, ja laste vähesusel suletud koolid uues, erakooli vormis avatuna annavad sama tulemuse. Nii kulutab ühiskond edasi kinnisvarale, selle asemel, et kulutada õpetajatele, õppevahenditele, haridusele.

Foto: HTM

Kallinemise allikas on erakoolid

Rein Rebasest on vähemalt ettevaatamatu nimetada Eesti koolivõrgureformi ülikalliks ja nõuda selle lõpetamist tema kasuks. Et koolivõrk on kallis, saab öelda riik, sest kallinemise allikas on erakoolid, riik aga investeerib nüüdsest ainult võrgukoondamisse. On ebanormaalne ja jätkusuutmatu, et peame automaatselt rahastama koolivõrku laiendavaid otsuseid eraomanikelt.

Tõsiasjade eitamine reedab veel tõsisemaid asju. Koolijuht kirjutab, et Eesti riik omastas 1991. aastal koolimajad ja õppevara, mis kuulusid rahvale. Nii ongi kirjas – meil olnud kui rahva nõukogude võim ja vara, aga tuli mingi muu riik ja võttis selle ära. Nüüd pidavat too kinni maksma otsekui mingit ülekohut, nii et eraomand saaks koolimajad endale ja haridus muutuks tasuliseks. Suhtumise kinnituseks lisab ta, et Eestis ei valita inimesi olulistele kohtadele, vaid määratakse, nimetades peale ministri riigikontrolöri, õiguskantslerit ja riigikogu liiget. Kõik olla valitsuse keti otsas, kuna ei nõustu tema, äravalituga.

Ta ei ole nõus tunnistama ka riigikohtu,  koolijuhtide ühenduse, õpetajate ametiühingu, omavalitsusliitude seisukohti. Vabalt mõtlevaid ja oma laste tuleviku eest seisvaid kodanikke loendab ta Eestis kokku 10 000. Mõelgem edasi tema sõnumitest ajaloo või ühiskonnaõpetuse tunnis.

Nimetades ilmavaadet, hariduse sisu, erivajadusi, eraalgatust, ei räägi privileegi kaitsjad kusagil nendest, vaid ikka riigi rahast ja iseendast. Me kohtumisel ütles härra Rebane, et on valmis tunnistama ka Püha Kolmainsust, kui raha saab. Kooli asutaja on kirjutanud, et riik rikub põhiseadust, kui pakub tasuta koolikohti, nagu põhiseadus nõuab, mitte ei võta koomale vastavalt tasulise hariduse laienemisele. Olla üldse ükskõik, kellelt erakoolid raha saavad, riigilt või omavalitsuselt, mis paneb küsima, kas nõutakse ka arsti vallavalitsusest või sotsiaalabi välisministrilt, kel pole selleks ei pädevust ega raha?

Koolivõrgu otsused näiteks on omavalitsuse rollis ja eelarves ning on ebanormaalne, et haridusminister peab erakinnisvara jaoks praegu raha võtma õpetajate palkadest. Omavalitsuse õigust oma eelarve üle otsustada on aktivistid nimetanud suvaks, mille asemel pidavat kehtima erakoolipidaja soov. Õigust valida kooli tõlgendavad nad vastu kohtute otsuseid jonnakalt igaühe õigusena tellida endale oma kool teistelt maksumaksjatelt.

Kas erahuvi on avalikust suurem?

Koolivõrk ei tohi kujuneda erahuvide ja PR-firmade diktaadi all, on kirjutanud õiguskantsler. Aga minugi kätte mullu kevadel jõudnud plaan nägi ette teisiti. See on esitanud erahuvi ja erisoove avalikust huvist suuremana, sihtinud haridusministrit alati nimeliselt, see on olnud poliitiline lobi, etteantud vastustega arvamusküsitlused, bussiekskursioon, kus Soome rangete piirangutega erakoole esitleti meie omade analoogidena, artiklid ja petitsioonid erakoolidega seotud prominentidelt.

Aga etenduskunstnike talendi ja nime ärakasutamine väljaspool etendust ja vastu suuri avalikke väärtusi on pelk ebasiirus. Isiklikul motiivil retoorika «Küsigem, miks ikkagi on nii paljud (4 protsenti) lapsevanemaid valinud erakooli, midagi peab Eesti koolis väga valesti olema!», on moraalselt imetilluke võrreldes küsimusega «Miks peab enamus valima tasuta kooli, aga riik eelistab tasulist?».

Üht petitsiooni õigustati OECD raportiga, ent pärisraport rääkis kõike vastupidi. Ta soovitas erakoolide teket ja rahastamist piirata palju radikaalsemalt, kui valitsuse pakutud omavalitsuse kaalutlus kinnisvaratoetuse kohta, viitas kontrollimatule kulude kasvule, jõukamate toetamisele teiste arvel, hariduse kvaliteedi langusele ja hariduslikule kihistumisele.

Põhiseadus lubab hariduslikku eraldumist, ent selle riigi rahaga eelistamist mitte. Sellist rahastust ei õigusta õigluse argumendi kõrval ka julgeoleku, integratsiooni, info- ja kultuuriruumiühisuse oma. Kompromissina oleme valmis alternatiivhariduse lisatoetusega piirides, mis ei põhjusta uut põhiseaduslikku konflikti. Reegel peab siiski olema, et koolitaristu otsuseid saab teha vaid kohaliku kogukonna nõusolekul.