Nõukogude Liidu lipp

FOTO: SCANPIX

Hoogu koguvate presidendivalimiste vaimus (loe: vaimuvaesuses) avanevad Eesti poliitilise kultuurituse, uue põlvkonna poliitikute häbituse ja arvamusliidrite arguse täiesti uued mõõtmed, mida kahjuks varjutab kõigi osapoolte odav populaarsusejanust tulenev EKRE materdamine. Kas tõesti puudub Eesti avalikkusel usk riigikogusse ja/või valijameestesse, et kartma peab Helme või Savisaare presidentuuri, kirjutab Postimehe lugeja Mark Joa.

Kolm esimest artiklit, mis eile Delfi portaali avades silma torkasid olid mulle faktide mõttes huvitavad. Tõepoolest Jaak Jõerüüdi omaaegne argus Nõukogude võimu suhtes ning Marina Kaljuranna ema karjäär polnud mulle varem tuttavad teemad, kuid ei varjuta kurba reaalsust, et meie tänane poliitiline raskekahurvägi ei ole ehk üldse Kallase, Jõerüüdi ja Kaljuranna kaliibriga presidendikandidaatide väärilised.

USA telehitist kaardimajalikku vihjemehhanismi omavad ilmselt enamiku erakondade tagatoad ja nii ongi tõeks saanud paljude hirm, et varajased presidendiks pürgijad valatakse pseudoprahiga üle lihtsalt poliitilise punkti skoorimiseks. 25 aastat iseseisvat riiki ja me ei pääse endiselt üle ega ümber endiste kommunistide teemast. Pea terve elu vabas Eestis elanud ning paar valimistsüklit ka valijana kaasa teinud poliitika jälgijale on aga tähtsamaidki teemasid.

Näiteks kauaoodatud poliitikute põlvkonnavahetuse tulem. Viimaste aastate skandaalide valguses tahaks pigem endistele kommunistidele nagu Ansip ja Jõerüüt või «punaste perede lastele» nagu Lauristin ja Kaljurand au anda, et nad on suutnud hoida kõrgemat taset kui meie mustade kilekottide, autorollo, elamislubade ja Tallinna Sadama kangelased.

Tõenäosus, et frankunderwoodilike poliitbroilerite kokkuleppel või nende võimetusel kokku leppida saab Eesti oodatult iseloomuka presidendi, näib väike. Ansip võis ju kommunist olla, aga ta suutis lasta Ilvese näiliselt mängleva kergusega riigikogus ära valida. Ja Reformierakonna broilerid peavad tänaseni olema tänulikud, et sellel punase taustaga liidril oli piisavalt julgust, et 2007. aastal Edgar Savisaarele lõplikult selg keerata. Tänu temale suutis valimised võita isegi Taavi Rõivas.