Postimees kirjutas eile võimalikust ohust, mida kätkevad endas praakmaterjale kasutades kerkivad uusehitised. Praakkiviplokkidest, mis tegelikult poleks tohtinud tehaseväravast kaugemale jõuda, ehitatakse parajasti kahte koolimaja, korterelamut ning kahte ärihoonet.

Tänaseks on lugu võtnud uue pöörde, kuna ilmnes, et ehitusjärelevalvet teinud ametnik jättis teated praakmaterjalide kohta tähele panemata, hiljem aga üritas ekspertiisi tegemist igati häirida. Millised olid tema kaalutlused, ei ole praegu selge, kuid olgu need siis inimlik ükskõiksus, ametialane ebapädevus või mõni kolmas põhjus, on palju olulisem avalike hoonete ja uue elamispinna ehituskvaliteet. Kiita tuleks aga Vaida ja Järveküla koole ehitanud firmat, kes tõi kogu loo avalikkuse ette ning võttis puuduste likvideerimise enda peale.

Ohutuses ei tohi teha mingeid kompromisse, seda näitavad ilmekalt kas või viimastel kümnenditel juhtunud traagiliste tagajärgedega suurvaringud meie lähiriikides. Katowice kaubanduskeskuse katuse varisemise 2006 ning samasuguse õnnetuse Riia Zolitude linnaosas 2013 põhjustasid järjepidevad reeglite rikkumised, aga ka silmade sulgemine rikkumiste ees. Kui oleks reegleid järgitud, oleks olnud võimalik vältida kümnete inimeste surma ja raskeid vigastusi ning veel enamate leina.

Need on äärmuslikud näited, mis võib juhtuda, kui elementaarseid nõudeid eirata, kuid kindlasti ei ole see midagi niisugust, mida sooviksime kunagi kas või väiksemas mastaabis Eestis kordumas näha. Viimane selline suurõnnetus leidis aset 1994. aastal, kui Tallinnas Marja tänaval hukkus kokku kukkunud poelae all kuus inimest ja kaksteist said vigastada.

Pärast Poola ja Läti õnnetusi tehti nii sealsetes ehitusseadustes kui ka järelevalvepõhimõtetes põhjalikud muudatused. Paraku väidavad mitmed Eesti ehitusspetsialistid, et ka meil valitsevad selles vallas suured puudujäägid ning ametnikud sageli ei taha või ei suuda oma kohustusi täita, ehkki pärast ajakirjanduses palju kajastamist leidnud Riia Maxima poe varingut pöörati ka meil ehitiste ohutusele rohkem tähelepanu.

Kritiseeritud on ka ehitusmaterjalide kvaliteeti, mis käib alla nii riigihangete vähempakkumiste kui ka teatud ettevõtete soovi tõttu kasvatada lihtsalt oma kasumimarginaale. Mis puudutab aga uute koolide, lasteaedade, suurte elumajade või avalike hoonete ohutust, siis sellest peavad olema huvitatud kõik osalised ning mingit hinnaalandust ei saa kvaliteedis teha.