Thierry Diagana ja Nick White: ohumärgid võivad tähendada, et oleme sõda malaaria vastu kaotamas

Malaariasääsk Foto: SCANPIX

Malaaria surmajuhtumite dramaatiline langus sajandi algusest alates on olnud viimaste aastate üks suurimaid rahvatervise edulugusid. Tänu kooskõlastatud investeeringutele haiguse ennetamisse, diagnoosimisse ja ravisse, on igal aastal sellesse haigusesse surevate inimeste arv 2000. aastast alates langenud 60 protsenti, päästes üle kuue miljoni elu, kirjutavad Singapuri Novartise Troopiliste Haiguste Instituudi juhataja Thierry Diagana ja Bangkoki Mahidoli Oxfordi troopiliste meditsiiniuuringute üksuse troopilise meditsiini õppejõud Nick White.

Kuigi unistus malaariast lahti saada paistab olevat lähedal reaalsusele, on neid märkimisväärseid saavutusi ohustamas kasvav ravimiresistentsus. Kambodžas on tekkinud vastupidavus kõige tõhusamale malaariavastasele ravimile – artemisiniinile – ning see on levimas üle kogu Mekongi delta regiooni.

Kiire ja tõhusa tegevuseta muutub see uus vastupidav malaaria vorm üldlevinuks – muster, mis on vanemate malaariaravimitega juba kahel korral kordunud. Valitsused, rahvusvahelised organisatsioonid, kodanikuühiskonna grupeeringud ja ettevõtted peavad astuma kiireid samme, et ennetada vastupidava malaaria epideemiat ja takistada valuliku episoodi kordumist.

Selleks, et resistentsuse levimist uute ravimite käikulaskmiseni aeglustada, on vaja saavutada kiire lühiajaline eesmärk: ennetada resistentsuse juurdumist Lõuna- ja Kagu-Aasias ning levimist mujale. Kui võtta ajalugu teejuhiks, võib vastupidavus artemisiniinile laieneda Indiasse ja edasi Saharast lõuna poole jäävasse Aafrikase ning ülejäänud maailma, ohustades miljoneid elusid ja aastakümnetepikkuseid edusamme.

1950ndatel aastatel tekkis Tai-Kambodža piiril resistentsus ühele teisele ravimile – klorokviinile. Sama asi juhtus 1970ndatel aastatel sulphadoxine-pyrimethamine'iga (SP). Kagu-Aasiast levis klorokviini ja SP resistentsus Indiasse, sealt Aafrikasse ja suurde ossa muust maailmast. Tulemusena suri miljoneid inimesi, kellest enamik olid noored Aafrika lapsed.

Laastavad tagajärjed

Üldlevinud resistentsus artemisiniinile tooks kaasa samuti laastavad tagajärjed. Isegi kõige konservatiivsemad hinnangud eeldavad tumedat tulevikku. Üks uurimus leidis, et haiguse uue vormi levik võib lõppeda iga-aastaselt üle 116 000 surma lisandumisega ning umbes 417 miljoni dollari ulatuses kaotusega produktiivsuses ja seotud meditsiinilistes kuludes, mida on rohkem kui malaaria 12 miljardi dollari ulatuses Saharast lõunapoolsetel aladel igal aastal juba nõuab.

Olenemata laiapõhjalisest murest viimase kaheksa aasta jooksul, pole artemisiniiniresistentsust kontrolli alla saadud. Vastupidi, see on nüüdseks leitud ka Kambodžas, Vietnamis, Laoses, Tais ja India piiril Myanmaris.

Teretulnud tõus on toimunud abiandjate toetuses, märkimisväärselt Piirkondlikule Artemisiniiniresistentsuse Initsiatiivi loomisel, mida 100 miljoni dollariga rahastab ülemaailmne HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastu võitlemise fond. Kontrolli tarbeks sekkumiste standardite aeglane tugevdamine ei ole aga võimeline vastupidavuse leviku kiirusega sammu pidama.

Et malaaria hävitada, vajame ülemaailmset rinnet vastupidavuse soodustajate vastu. Lisaks püüdlustele ohjata vastupidavuse levikut suuremas Mekongi piirkonnas, on tegevust vaja ka kaugemal. WHO andmetel polnud 2015. aasta novembri seisuga veel kuus Aafrika riiki lõpetanud artemisiniini suulise ainuravi turustamisluba, mis on vastupidavuse oluliseks soodustajaks.

Ka erasektoris on vaja suuremat pühendumust. Alates 2015. aasta detsembrist on WHO võtnud ühendust 21 ravimitootjaga, kes pole veel nõustunud lõpetama suulise artemisiniini ainuravi tootmist. Üle kahe kolmandiku neist ettevõtetest asuvad Aasias.

Uurimuspõhised ravimifirmad peavad ka investeerima järgmise põlvkonna malaariaravimitesse. Kuigi mitmed artemisiniinipõhised ravimid on veel tõhusad, on ka need vaja millalgi välja vahetada, et nad ei muutuks osaks probleemist.

Kuidas ravida?

Avaliku ja erasektori vahelise partnerluse abil Singapuri majandusarengu nõukoguga on Norvartise troopiliste haiguste instituut just selle eesmärgiga juhtinud uurimuskonsortsiumi loomist. Püüdlused on ka juba viinud kahe paljutõotava malaariaravimi kandidaadini, mis on praegu läbimas teise faasi kliinilisi katseid. Tegemist on kahe uue aineühendiklassiga, mis ravivad malaariat erineval viisil praegusest ravist, mistõttu on neil potentsiaali võidelda tõusva ravimiresistentsusega.

Veelgi laiemalt, tootearenduspartnerlused nagu tähelepanuta jäänud haiguste ravimite initsiatiiv ja malaariaravi ettevõtmine toovad kokku akadeemilisi, farmatseutilisi ja rahastavaid partnereid, et luua võimalikke uusi ravimeid tähelepanuta jäänud haiguste jaoks. Need koostööd võivad leida ravimiarenduse ja heakskiidu pika protsessi käigus paljulubavaid aineühendeid.

Malaariaravimite ettevõtmise toel arendatavad veel kaks malaariavastast aineühendit on samuti teise faasi kliinilisel katsetamisel – üks neist Takeida farmatseutika ja USA riiklike terviseinstituutidega ja teine Prantsusmaa ravimifirma Sanofiga.

Võime küll olla malaaria vastu mitmeid lahinguid võitmas, kuid juba tuttavad ohumärgid võivad tähendada, et sõda oleme kaotamas. Artemisiniinile vastupidavuse tänane levik Aasias ohustab Aafrika laste elusid homme. Seetõttu vajame tõhusat aktsiooni, et ennetada vastupidavuse levikut, sealhulgas kiiret investeerimist järgmise põlvkonna malaariaravimitesse. Kui me malaaria ajaloost õppust ei võta, võime olla sunnitud seda uuesti läbi elama.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org