Peeter Koppel

FOTO: Mihkel Maripuu

Teate, ma pean tunnistama, et mulle ei meeldi praegune keskkond sugugi. Mulle ei meeldi nimelt see, et töö üheks olulisimaks komponendiks on kujunenud keskpankurite sõnade tõlgendamine ning nende tegevusest lähtumine. Seda enam, et see tegevus on enam-vähem etteaimatav, kuna motivatsioon on selge, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Peamiseks küsimuseks on kujunenud ainult see, kui halvaks/pingeliseks peab olukord kuskil minema, et keskpankurid patsiendile taas mõne ergutava süsti teeks?  Keskkond, kus oli rohkem turumajandusele omaseid komponente, oli huvitavam – ja mis seal salata – ka raha teenimise seisukohalt meeldivam. Aga lubage mul (viimast korda) seletada, kuivõrd intellektuaalselt mittestimuleerivaks on keskkonna defineerimine ja keskpankurite edasise tegevuse etteaimamine. 

Täna on selge, et näiteks Euroopas valitseb majanduses Ebapüha Kolmainsus – vananev rahvastik, absurdne võlakoorem ja kesine tootlikkuse kasv. Kuna need probleemid pole kiirelt lahendatavad – ning valitsustel paistavad olevad käed-jalad tööd täis sootuks vahetumat mõju avaldavate muredega tegelemisega («lahendamisega» öelda oleks liialdus), siis on keskpank see, kes süsteemi püsti hoidma peab.

Igaüks meist sõltub sellest süsteemist. Madalad ja negatiivsed intressimäärad ning rahatrükk on Ebapüha Kolmainsuse deflatsioonilise langusspiraali kompensatsioonimehhanismid, mis peavad tasandama selle selgelt vales suunas liikumise negatiivset efekti.

Madalad ja negatiivsed intressimäärad ning rahatrükk on Ebapüha Kolmainsuse deflatsioonilise langusspiraali kompensatsioonimehhanismid, mis peavad tasandama selle selgelt vales suunas liikumise negatiivset efekti.

Selleks, et näiteks selgelt liiga raske võlakoormaga toime tulla, on vaja negatiivseid reaalintresse – ehk olukorda, kus võlakoorem on järk-järgult kergem, sest intressist kõrgem inflatsioonimäär tekitab mõnusa olukorra, kus see raha, milles võlg võeti, ei ole enam päris see, milles see tuleb tagasi maksta. Ja selle suhtes paistab valitsevat konsensus, et kõik tuleb ikkagi kenasti tagasi maksta, sest kellegi olulise maksesuutmatuse tunnistamine tähendaks selgelt ebameeldivat doominoefekti.

Nominaalseid intresse enam langetada ei saa, seega nõuab negatiivsete reaalintresside «tekkimine» seda, et inflatsioon läheks üles. Seda on aga keskpankurite poolt üritatud tekitada juba päris kaua. No ei ole õnnestunud.

Seega siit edasi minnes ongi tõenäoline, et inflatsiooni esile loitsimine nõuab rahatrüki uut ja huvitavat faasi, kus trükitud raha jõuab otse tarbijani. Pole erilist vahet, kas see toimub päris otse või läbi valitsuste. Igatahes «puistatakse raha helikopterilt». Siin tuleb mängu aga suur «aga».

Nimelt on selline kopterilt külvamine (!) täna sõna otseses mõttes ebaseaduslik. Seega tuleks selle sammu ellu viimiseks seadust muuta. Seaduse muutmine tavaolukorras oleks aga ilmselt keeruline, sest sellele ilmselt tekiks vastuseis – ükskõik, millisel päevapoliitilisel vms põhjusel. Seega eeldab see mingit eriolukorda. Kuskil peab pinge minema nii suureks, et kerge paanika tekitaks poliitilise konsensuse seaduse muutmiseks.

Niisiis on minu arvates stsenaarium (Euroopas) suhteliselt selge. Kõigepealt tiksutakse olemasolevate meetmete kontekstis. Ei aita. Tekib mingi kriisikolle. (Kahjuks ei oska ma öelda, kus või mis). Sellel kriisikoldel lastakse paisuda. Seejärel lastakse sellel veel paisuda, kuni tekib sobiv kontekst poliitiliseks konsensuseks ning «helikopterilt raha puistamiseks». Seega tulekul on mingi intsident, kuid tulekul on ka oodatud inflatsioon. Selle tulekuks lihtsalt tehakse (näiteks selle intsidendi järgselt) kõik, mis võimalik.

Kui siinkohal tekib küsimus, et mis saab pärast seda, siis ühel päeval tulevad ignoreeritud ja (ajutiselt) eemale manipuleeritud turujõud ja likvideerivad praeguse plaanimajandusliku eksperimendi. Ka sellest võib rääkida sarnaselt nagu inflatsioonist. Uskuge – ta tuleb!