Eerik Niiles Kross

FOTO: Viktor Burkivski

Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond) kirjutab Venemaa värskeimast sisejulgeoleku doktriinist, mis käsitleb demokratiseerimist ekstremismina. Venemaa ametlik retoorika on jõudnud täisringiga tagasi stalinismi.

Boriss Jeltsin ütles, et tema eesmärk on teha Venemaast riik, mida ei saa enam iialgi kutsuda kurjuse impeeriumiks. Kõigi nõrkuste ja vigadega oli Jeltsin ühes põhilises unikaalne Venemaa liider: ta proovis siiralt muuta Venemaa demokraatlikuks, vabadust austavaks maaks ja mõistis, et tee selleni läheb muuhulgas läbi totalitaarse minevikuga ausa arveteklaarimise. Jeltsin tahtis hüljata mitte ainult Venemaa kui impeeriumi idee üldse. «Nõukogude Liit ei saanud eksisteerida impeeriumi kuvandita. Impeeriumi kuvand ei saanud eksisteerida vägivalla kuvandita. Nõukogude Liit lõppes momendil, kui esimene vasar virutas Berliini müüri pihta,» kirjutas Jeltsin.

Alates Putini võimuletulekust on Venemaa idee samm-sammult naasnud impeeriumi, läänevastasuse ja Nõukogude Liidu totalitaarsuse õigustamise poole. Praeguseks, Krimmi annekteerimise, Ukrainasse sissetungi ning varjamatu NATO ja eriti Ühendriikidega tülinorimise taustal, on Venemaa ametlik retoorika jõudnud täisringiga tagasi stalinismi. Läinud nädalal avaldas Vene Föderatsiooni uurimiskomitee esimees Aleksander Bastrõkin Eestis tähelepanuta jäänud kirjutise, mida võiks teatava mööndusega pidada Vene uueks sisejulgeoleku doktriiniks.

Bastrõkin ei ole lihtsalt julgeolekujuht. Tema 2007. aastal loodud uurimiskomitee (ka KGB oli «komitee») tegeleb kõigi oluliste poliitiliste või muidu kõrget riiklikku tähelepanu pälvivate asjade uurimisega. Bastrõkin, kes on Putini kursusevend Leningradi ülikoolist, allub ja raporteerib otse presidendile. Bastrõkini alluvuses töötab 20 000 uurijat.

Bastrõkini artiklit on seni vaadeldud põhiliselt kui hoiatust või selgitust uutele vabadusi piiravatele sammudele. Lähenemas on parlamendivalimised, Vene majandusel ei lähe hästi, Kreml on iga opositsioonilise nähtuse pärast ekstra närviline. Putini siseringist on viimasel ajal välja löödud mitu vana tegijat, nagu endine raudteeboss Vladimir Jakunin ja pikaaegne Kremli-mees Viktor Ivanov. Mitmel moel on proovitud võimult kõrvaldada Ramzan Kadõrovit, kes on siiski taas Putini soosingu võitnud. Julgeolekuteenistuses on toimunud mitu vahetust. Muret Vene sisepoliitilise stabiilsuse ja võimalike rahutuste pärast peegeldab ilmselt ka 400 000-mehelise nn rahvuskaardi loomine Putini otsealluvusse.

Ehk just sel taustal soovitab Bastrõkin kehtestada Venemaal Hiinaga sarnase internetitsensuuri ja kohtuvälise kiirprotseduuri Venemaal keelatud info määratlemiseks, viia läbi kõigi usuliste, rahvuskultuuriliste ja noorteorganisatsioonide seadusele vastavuse kontroll, et tuvastada ja sulgeda need, kes levitavad ekstremismi, juurutada rahvusühtsusele tuginev riiklik ideoloogia, mille laialdane õpetamine teeks vene noored igasugusele välisele mõjutamisele immuunseks jne.

Kõike seda ja muid repressiivseid meetmeid on Bastrõkini arvates tarvis, kuna «Venemaa ja mitu muud riiki on viimased aastakümned elanud Ühendriikide ja tema liitlaste vallandatud hübriidse infosõja tingimustes». Seda sõda pidavat Ühendriigid ja tema liitlased Venemaa vastu nii majanduslikul, poliitilisel, legaalsel kui ka informatsioonilisel rindel. Viimastel aastatel olevat see liikunud uude, avatud konfrontatsiooni faasi. Sellise sissejuhatuse järel toob Bastrõkin mõned statistilised näitajad terroristlike aktide ja sarnaste kuritegude olulisest sagenemisest Venemaal viimase aasta jooksul ja väidab, et «ekstremism» on tõusuteel. Siis aga tõdeb, et nii Süüria kodusõda kui ka igasugune terrorismi levik, Venemaa majanduskriis ja Venemaale ebasoodsad rahvusvahelised kohtuotsused või uurimisraportid (Litvinenko tapmine, MH17 uurimine, Jukos jne) on kõik Ühendriikide juhitud infosõja tulemus. Isegi rahvusvahelise õiguse olevat Ühendriigid venevastaseks «relvaks muutnud».

Ekstremismist rääkides võrdsustab Bastrõkin sellega ka demokraatia toetamise ja kodanikuühiskonna ehitamise programmid nii Venemaal kui ka Venemaa naaberriikides. See pole muud kui lääne infosõda Venemaa vastu, mis on kaasa toonud «ainult venevastased meeleolud meie naaberriikides ning niinimetatud läänemeelse mittesüsteemse opositsiooni kujunemise ja religioosse ning poliitilise ekstremismi leviku Venemaal». Sellele kõigele tuleb jõuliselt vastu hakata. «Aeg on seada selle infosõja vastu efektiivne kilp. Vaja on karme, adekvaatseid ja sobivaid vastumeetmeid,» leiab Bastrõkin. Samuti olevat aeg «lõpetada mäng libademokraatia ja nn liberaalsete väärtuste järgimisega».

Siin avab Bastrõkin ka uue arusaama N Liidu lagunemisest. Seegi on osa Ühendriikide infosõjast Venemaa vastu. Ameeriklased, väidab Bastrõkin, panustasid juba 1990ndate algusest etnilisele vaenule. Karabahh, Transnistria, Abhaasia ja Osseetia konfliktid on kõik ameeriklaste infosõja tulemus. Kiievi «nõukogudevastased meeleavaldused» samal ajal on infosõja tulemus. Samuti olevat «riiklust õõnestatud nõukogudevastase agitatsiooni» ja «uute poliitiliste parteide finantseerimisega» Eestis, Lätis, Leedus ja Gruusias. «Praeguste teadmiste juures on selge, et tegemist oli infosõja esimese, varjatud faasiga.» Ühendriigid olevat rünnanud «Nõukogude Liidu ideoloogia vundamenti» – rahvaste vendlust.

Ühesõnaga, kui Jeltsin koos kõigi N Liidu alt vabanenud rahvastega arvas, et N Liit oli tõepoolest kurjuse impeerium, siis nüüdseks on Moskva jõudnud tagasi arvamuse juurde, et see oli rahvaste sõpruse kants ja riikide lahkumine sealt on Ühendriikide infosõja tulemus.

Samasugust sentimenti kannab ka välisminister Sergei Lavrovi märtsikuine artikkel Vene välispoliitika «ajaloolisest taustast». Lavrov kuulutas, et Hitleri Saksamaa ja Stalini N Liidu võrdlemine olevat «alusetu ja amoraalne». «Nõukogude Liit, vaatamata kõigile oma kurjustele, ei tahtnud kunagi terveid rahvaid hävitada.» N Liidu lagunemisel ei olevat ka midagi tegemist rahvaste vabaduspüüuga. Lavrov kirjutab: «Kui vaadata erapooletult Euroopa väiksematele riikidele, mis olid varem Varssavi pakti liikmed ja on nüüd ELis või NATOs, siis on selge, et küsimus ei olnud allasurumisest vabadusse pääsemises /.../, vaid hoopis valitsejate vahetuses.» Teisisõnu, praegu alluvat need riigid Washingtonile või Brüsselile, nii nagu enne Moskvale. Ka Lavrov kinnitab, et Nõukogude režiimi võrdsustamine Hitleri Saksmaaga on lääne «inforünnak» ja saabuva «vene revolutsiooni» 100. aastapäev toovat kaasa soovi uuteks samasugusteks rünnakuteks. «Vene revolutsiooni» tulevat aga pigem võrrelda Prantsuse revolutsiooniga, nõukogude süsteemi tuleb vaadata «tasakaalustatult», see aidanud maailma dekoloniseerida, sundinud lääne ühiskondi looma heaoluühiskondi ja üldse olevat N Liidu roll rahvaste sõltumatu arengu ja enesemääramisõiguse põhimõtete edendamisel vaieldamatu.

Ring on täis. Boriss Jeltsini Venemaad, mida president pidas koos teiste endiste nõukogude vabariikidega ikkest iseseisvusele tõusnud, demokraatia ja ühiste Euroopa väärtuste poole pürgivaks riigiks, ei ole enam. Kremli põhidoktriin, nii Gerassimovi sõjaline, Lavrovi välispoliitiline kui ka Bastrõkini sisejulgeolekunägemus, identifitseerib Venemaa üheselt Nõukogude Liiduga. Venemaa tahab olla impeerium, Venemaa ei ole demokraatlik, vastupidi, Venemaa on konfrontatsioonis demokraatliku läänega ja käsitleb demokratiseerimist ekstremismina. Putini kaardiväe üks ülesanne on nimelt ekstremismiga võidelda.

Bastrõkin pakub demokraatlike liikumiste väljajuurimiseks uusi õiguslikke meetmeid. Ta paneb ette laiendada Vene kriminaalkoodeksit nii, et «ajalooliste faktide võltsimine» ja «kaasaegsete sündmuste moonutatud tõlgendused» oleksid kriminaliseeritud kui «ekstremismi propageerimine». Konkreetse näitena toob Bastrõkin Krimmi referendumi legaalsuse kahtluse alla seadmise. Ta võrdleb seda holokausti eitamisega. Samal päeval, kui ilmus Bastrõkini doktrinaarne tekst, keelas Vene Föderatsiooni ülemkohus Krimmi tatarlaste esinduse ehk Maijilse tegevuse ja lisas Maijilse tõelises rahvaste sõpruse vaimus ekstremismi propageerivate organisatsioonide nimekirja.

Lavrovi, Putini, Bastrõkini ja teiste tekstidest ilmneb, et «ajaloo võltsimine» ja poliitiliste sündmuste riiklikust erinev tõlgendamine on «venevastane» ja «põhiseadusvastane». Selline «ekstremism» leiab edaspidi kõige rangemat kohtlemist ilmselt juhtudel, mis puudutavad Stalini või N Liidu võrdlemist Natsi-Saksamaa režiimiga, N Liidu inimsusvastaste kuritegude hukkamõistmist ja Venemaa praeguste agressiivsete aktsioonide ning territooriumihaaramiste illegaalseks pidamist. Kui keegi väidab, et Venemaa rikkus näiteks Ida-Ukrainat rünnates rahvusvahelist õigust, siis on see rahvusvahelise õiguse inforelvana kasutamine Venemaa vastu ja samas ekstremismi levitamine.

Kui Jeltsin pidas kommunistlikku parteid kuritegelikuks ja soovis loobuda KGB traditsioonidest, siis nüüd tehakse täpselt vastupidist. Jeltsini ajal töötas Kremli juristide meeskond NLKP egiidi all sooritatud nõukogude süsteemi kuritegude uurimise ja avalikustamisega, nüüd töötab Kreml Stalini positiivse rolli populariseerimise ja KGB halvimate traditsioonide taaselustamisega. Putini aja alguse ettevaatlikud sammud nõukogude nostalgia ärakasutamisel võimu konsolideerimiseks, näiteks Vene hümni asendamine N Liidu hümniga, on nüüdseks jõudnud stalinismi ja nõukogude kuritegude täieliku rehabiliteerimise ja õigustamiseni. Kes seda suunda vaidlustab, on ekstremist, lääne infosõja tööriist ning tuleb vangi panna.

Mõtlema peab küsimuse üle, kuidas paigutub sellesse konteksti Balti riikide iseseisvus. Vene sisejulgeoleku doktriini peaideoloog on Balti riikide iseseisvumise kuulutanud venevastase infosõja esimese faasi tulemuseks. Muide, Stalini N Liit pidas Balti riike «kontrrevolutsiooniliseks eksituseks». Seni pidas Putin Balti riike pigem Moskva ja Washingtoni «kokkuleppeks». Nüüd räägitakse, et tegemist oli infosõja operatsiooniga ja NATO laienemine oli kokkuleppe rikkumine. Siit on tegelikult tühine maa Balti ja muude N Liidu lagunemisel (taas)tekkinud riikide käsitlemiseni illegaalsete venevastaste ekstremistlike nähtustena.

«Lääs ei ole elanud totalitarismis 70 aastat. Me oleme pääsemas mineviku taagast, ja ainult siis, kui oleme seda teinud, oleme valmis Euroopaga integreeruma, ja Euroopa vajab Venemaad» – täna võiks neid Jeltsini ridu ilmselt pidada ekstremismiks.