/nginx/o/2016/04/28/5313687t1h85d3.jpg)
Iga Euroopa Liidu liikmesriik on kohustatud Eurostatile väljastama andmed, kui palju tegelikest tööõnnetustest saab üldse registreeritud. 2014. aastal ütles tööinspektsioon, et registreeritud tööõnnetusi on kõigist tööõnnetustest 42,5 protsenti, mis näitab, et Eestis on tööõnnetuste varjamise tase võrdlemisi suur, kirjutab Tallinna Tehnikakõrgkooli tööohutuse lektor Priit Siitan.
Eestis juhtus 2015. aastal 4774 tööõnnetust, neist 958 olid rasked tööõnnetused.
Siit võime järeldada, et need 4774 tööõnnetust, mis aastal 2015 aset leidsid, võib julgelt korrutada 2,4-ga – siis me saaksime tegelike tööõnnetuste arvu. Muidugi tekib siit kohe küsimus, miks meil on varjamise tase niivõrd kõrge? Üheks põhjuseks on see, et Eesti on ainukene ELi liikmesriik, kus ei ole klassikalist tööõnnetus-kutsehaiguskindlustust – kõik kulud, mis tööõnnetustega seonduvad, kannab haigekassa, mis omakorda tähendab seda, et ühtepidi haigekassal kui ka tööandjatel pole suurt vahet, kuidas tööõnnetused kirja panna.
Kindlustuse olemasolu korral hüvitab kindlustus kõik haigekassa poolt tööõnnetuste puhul tehtud kulud. Lisaks on kindlustuspettuste korral ette nähtud karmid karistused, seega väidan, et kindlustuse olemasolu korral saaksime peaaegu kõik tööõnnetused ka korrektselt registreeritud.
2015. aastal maksis haigekassa haigushüvitistena tööõnnetuste korral 2,99 miljonit eurot. Siinkohal väärib märkimist, et tööõnnetuste korral haigekassa hüvitab kannatanule alates teisest tööpäevast 100 protsenti haigushüvitist. Kuigi ravikindlustusseaduse paragrahv 62 ütleb, et haigekassal oleks tööandjalt olmetrauma ja tööõnnetuste vaheraha sisse nõuda, siis see enam ei toimi ühe riigikohtu lahendi tõttu.
2014. aastal oli iga päev töövõimetuslehel 11 374 töötajat ja kui see teisaldada tööpäevadesse, siis oli töölt eemal igal tööpäeval ca 20 000 inimest. Paratamatult tekib küsimus, kas töökeskkond on ka mõjutanud töötaja tervist nii, et ta ei ole suuteline enam ajutiselt tööd tegema. Siinkohal me ei saa tugineda statistikale, sest statistika ei kajasta õiget pilti.
2015. aastal diagnoositi ainult 50 kutsehaigusjuhtumit, mis on kümneid kordi vähem tegelikust kutsehaiguste juhtumitest. Tööst põhjustatud haigestumisi diagnoositi töötervishoiuarstide poolt vaid 128. Ka siinkohal võime öelda, et selliseid haigestumisi oleks sadu kordi rohkem, kui nad saaksid kõik diagnoositud.
Ainuüksi tööstressist põhjustatud töövõimetuspäevi oli uuringutele tuginedes ülemöödunud aastal 30 protsenti. Kui me nüüd teisaldame töövõimetuspäevade arvu ja võtaksime sellest 30 protsenti, siis me näeksime, et ainuüksi tööstressi tõttu oleks iga päev tööst eemal umbes 6000 töötajat.
Töötervishoiuarstid diagnoosivad kutsehaigusi ja tööst põhjustatud haigestumisi, aga siin tekib küsimus ka perearstide rollist. Meie perearstisüsteem on üles ehitatud nõnda, et isegi kui perearstid suudavad tuvastada, et töötajal on töökeskkonnast põhjustatud tervisehädad, siis ei ole neil võimalust seda infot kuskil registreerida ja edasi saata.
Taanis toimib ka nn seiresüsteem, kus perearstid on koolitatud nõnda, et neil on lausa teadmised ja kohustus küsida küsimusi ka patsientide võimaliku töökeskkonna kohta. Neil on kohustus töökeskkonna kahjulike mõjude kahtlustus kirja panna ja edastada see tööinspektsioonile. Nõnda saab aga välja sõeluda need ettevõtted, kus töökeskkonnaga on probleeme, kui juba mitmete töötajate puhul on töökeskkonnast tulenevad probleem ilmnenud.
Tööinspektsioon on välja öelnud ka seda, et 55 protsenti ettevõtetest oli tervisekontroll puudulikult teostatud või ei oldud seda üldse tehtud.
Kui vaadata Eestis tööst põhjustatud haigestumisi ja kutsehaigusi, siis esimesel kohal on füsioloogilistest teguritest põhjustatud haigestumised ehk siis sundasendid, sundliigutused, raskuste teisaldamine jne. Kust leiaks ametlikku statistikat ka tööstressist põhjustatud haigestumiste kohta?
Ligadi-logadi statistikale tuginedes on ääretult raske kavandada ka meetmeid analoogsete tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest.