ISISe juhid ei oleks võrdluse üle õnnelikud, kuid nende rühmituse kiire esiletõus kaardil on võtnud mõned õppetunnid Iisraelilt. Niinimetatud Islamiriik ei pruugi küll olla kellegi poolt ametlikult tunnustatud, kuid seda ehitatakse üles immigratsiooni najal. Soufani Grupi andmetel on ISISe kontrolli all olevatele aladele Süürias ja Iraagis rännanud umbes 30 000 inimest 86 riigist.
Kolmandat tüüpi sisserände supervõimuks on vahepealsed, kes kasutavad oma geograafilist asukohta sisserändevastastelt naabritelt soodustuste saamiseks. Kõige märkimisväärsemaks näiteks selle kohta on Türgi, kes kunagi oli sunnitud anuma, et kaalutaks talle Euroopa Liidu liikmestaatuse andmist, dikteerib nüüd tingimusi suhtes Brüsseliga. Lekkinud protokoll hiljutiselt Euroopa riigijuhtide kohtumiselt paljastas Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani ähvardused pagulased bussiga Kreekasse ja Bulgaariasse saata, kui tema nõudmisi ei täideta.
Nigeeria
Nigeeria on veel üks vahepealne. Suure transiidikeskusena, mida läbivad 90 protsenti kõik Lääne-Aafrika migrandid oma teel Itaaliasse, õnnestus Nigeerial viimasest Euroopa abiandmiseelarvest saada 600 miljonit eurot. Sedasi järgis ta Liibüa Muammar el-Gaddafi eeskuju, kes kord kuulsalt hoiatas, et Euroopa «muutuks mustaks», kui talle ei maksta Vahemerd ületada püüdvate migrantide tagasi hoidmise eest.
Kui kaubanduse globaliseerumisest esimesena kasu saanud võime nimetatakse G-7, siis migratsioonist kasu saavad riigid, piirkonnad ja organisatsioonid – Hiina, India, Kurdistan, Iisrael, ISIS, Türgi ja Nigeeria – saaks nimetada M-7. Ajal, kui kontroll rahvastike liikumiste üle on saamas võimuvaluutaks, on M-7 eeskuju järgivatel riikidel võimalus oma geopoliitilist kaalu suurendada.
Lääneriikide jaoks on suurimaks väljakutseks sobitada siseriiklik surve suletud piirideks migratsiooni omaksvõtmise eelistega. Vähemalt praegu tundub, et G-7, mille jaoks taskukohane pagulaste sissevool on kuidagi muutunud «kriisiks», aitab jätkuvalt kaasa M-7 tõusule.
Copyright: Project Syndicate, 2016.