Kui kõik oma sünniriigist väljaspool elavad inimesed moodustaksid oma, juurteta inimeste vabariigi, oleks see rahvaarvult viies kõige suurem riik maailmas – rahvaarvuks oleks sel riigil rohkem kui 240 miljonit inimest, kirjutab Euroopa Nõukogu välissuhete direktor Mark Leonard.
Kuigi liikuva maailma mõjudest riiklikule poliitikale on palju kirjutatud, on vähe võetud arvesse selle geopoliitilisi mõjusid. Inimeste massiline liikumine on juba loomas kolme tüüpi migratsiooni supervõimu: uued kolonialistid, integreerijad ja vahepealsed.
Uued kolonialistid toovad mõttesse Euroopa asunike liikumise üle kogu maailma 17. ja 18. sajanditel, tuues sellega kasu mitte ainult iseendale, vaid ka oma kodumaadele. Sarnaselt ajalooga on ka 21. sajandi liikuv rahvastik abiks oma päritoluriikidele juurdepääsu saamisel turgudele, tehnoloogiale ja poliitilisele häälele maailmas.
Ameerika ajakirjanik Howard W. French kirjeldab Aafrika muutumist «Hiina teiseks mandriks», kuna üle miljoni Hiina asuniku on ümber kujundamas Saharast lõuna poole jäävaid alasid. Kuna väljaspool Hiinat elab praegu rohkem hiinlasi kui Prantsusmaal prantslasi, on sarnane olukord aset leidmas peaaegu igal mandril. Kui need migrandid Hiinasse tagasi pöörduvad, kasutatakse nende võimeid ekspertlikult. Hiinas tuntud kui «merikilpkonnad», domineerivad nad riigi tehnoloogiatööstuses.
Ka Indial on umbes 20 miljonist superedukast ja ülihäid võrgustikke omavast kodanikust koosnev lai diasporaa. Indias sündinud ettevõtjad vastutavad Silicon Valleys iga kümnenda ettevõtte eest. India päritolu on ka Microsofti tegevdirektor, Intel Pentium protsessori leiutaja, Motorola endine tehnoloogia juhtivametnik ja Google’i tegevdirektor.
Kuidas see Indiale kasu toob? Alustuseks saab India igal aastal 70 miljardi dollari ulatuses rahasaadetisi, mis on maailmas suurim summa ja peaaegu 4 protsenti riigi SKPst – rohkem, kui riik kulutab haridusele. Kuigi põhjuslikku seost pole võimalik tõestada, on indialaste sissevool USAsse toimunud üheaegselt muutustega mõlema riigi geopoliitilises suunas, mida tõestab 2008. aasta ajalooline tuumakokkulepe, mille järgi USA heitis kõrvale oma India ja Pakistani vahelise ühekaugusepoliitika.
Nii paljude inimeste liikumisega on ka võimalik saada asunike supervõimuks, jäädes samas riigina tunnustamata. Hinnanguliselt 35 miljonit kurdi, kes peavad end riigita rahvuseks, on muutumas Euroopas poliitiliselt kõige aktiivsemaks ränderahvastikuks. Tegemist pole tõenäoliselt kokkusattumusega, et suure kurdi päritolu rahvastikuga Rootsi ja Saksamaa valitsused pakuvad Kurdi Pešmergi sõjajõududele militaarset tuge võitluses Islamiriigi (ISIS) vastu.
Teist tüüpi supervõimuks on integreerijad. Raamatutega võiks täita terveid raamatukogusid ainult selle kohta, kuidas USA on saanud kasu oma võimest muuta inimesi kogu maailmast Ameerika kodanikeks. Sarnaselt on Angoola ja Brasiilia pööranud ümber ajude äravoolu ja võtavad vastu suurt voolu sisserändajaid oma kunagiselt koloniaalselt valitsejalt Portugalilt. Kaks praegu kõige pilkupüüdvamat integratsioonikatset on Iisrael ja ISIS.
Sisseränne diasporaast on oluline Iisraelile, mida peegeldab selle kohta käiv heebreakeelne sõna aliyah, mis on tuletatud verbist «tõusma». Valitsus tõesti pakub «aliyah konsultantide» teenust ning lisaks ka tasuta üheotsapileteid lendudele, keeleõpet ja praktilist tuge. Selle tulemusena on Iisraeli rahvastik alates riigi asutamisest 1948. aastal kasvanud üheksakordseks.
Raamatus «Start-up Nation: The Story of Israel’s Economic Miracle» (Start-up riik: Iisraeli Majandusime lugu) – kaaskirjutatud Ameerika kirjaniku Saul Singeri ja poliitilise nõuniku Dan Senori poolt – tõstatab põhimõttelise küsimuse. «Kuidas on võimalik,» küsib Senor, «et 7,1 miljoni elanikuga vaid 60 aastat vana, vaenlaste poolt ümbritsetud, asutamisest saati pidevas sõjaolukorras ja looduslike ressurssideta Iisrael toodab rohkem start-up-ettevõtteid kui suured, rahulikud ja stabiilsed riigid nagu Jaapan, Hiina, India, Korea, Kanada ja Ühendkuningriik?» Vastuseks on muidugi immigratsioon.
ISISe juhid ei oleks võrdluse üle õnnelikud, kuid nende rühmituse kiire esiletõus kaardil on võtnud mõned õppetunnid Iisraelilt. Niinimetatud Islamiriik ei pruugi küll olla kellegi poolt ametlikult tunnustatud, kuid seda ehitatakse üles immigratsiooni najal. Soufani Grupi andmetel on ISISe kontrolli all olevatele aladele Süürias ja Iraagis rännanud umbes 30 000 inimest 86 riigist.
Kolmandat tüüpi sisserände supervõimuks on vahepealsed, kes kasutavad oma geograafilist asukohta sisserändevastastelt naabritelt soodustuste saamiseks. Kõige märkimisväärsemaks näiteks selle kohta on Türgi, kes kunagi oli sunnitud anuma, et kaalutaks talle Euroopa Liidu liikmestaatuse andmist, dikteerib nüüd tingimusi suhtes Brüsseliga. Lekkinud protokoll hiljutiselt Euroopa riigijuhtide kohtumiselt paljastas Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani ähvardused pagulased bussiga Kreekasse ja Bulgaariasse saata, kui tema nõudmisi ei täideta.
Nigeeria on veel üks vahepealne. Suure transiidikeskusena, mida läbivad 90 protsenti kõik Lääne-Aafrika migrandid oma teel Itaaliasse, õnnestus Nigeerial viimasest Euroopa abiandmiseelarvest saada 600 miljonit eurot. Sedasi järgis ta Liibüa Muammar el-Gaddafi eeskuju, kes kord kuulsalt hoiatas, et Euroopa «muutuks mustaks», kui talle ei maksta Vahemerd ületada püüdvate migrantide tagasi hoidmise eest.
Kui kaubanduse globaliseerumisest esimesena kasu saanud võime nimetatakse G-7, siis migratsioonist kasu saavad riigid, piirkonnad ja organisatsioonid – Hiina, India, Kurdistan, Iisrael, ISIS, Türgi ja Nigeeria – saaks nimetada M-7. Ajal, kui kontroll rahvastike liikumiste üle on saamas võimuvaluutaks, on M-7 eeskuju järgivatel riikidel võimalus oma geopoliitilist kaalu suurendada.
Lääneriikide jaoks on suurimaks väljakutseks sobitada siseriiklik surve suletud piirideks migratsiooni omaksvõtmise eelistega. Vähemalt praegu tundub, et G-7, mille jaoks taskukohane pagulaste sissevool on kuidagi muutunud «kriisiks», aitab jätkuvalt kaasa M-7 tõusule.
Copyright: Project Syndicate, 2016.