/nginx/o/2015/12/10/4786061t1hb278.jpg)
Möödunud 20. sajandit on ajaloolased, filosoofid, kirjanikud ja teised mõtlejad nimetanud koledaks ajajärguks. Prantsuse agronoom ja ökoloog Rene Dumont: «Minu silmis on see ainult tapatööde ja sõdade sajand.» Pessimistlikud vaatlejad ei näe inimkonna tulevikku ka uuel aastatuhandel kuigi helgena, sest pisut häirivana mõjub rahvastiku kasv, kliimasoojenemine, relvakonfliktid, islamifundamentalism ning muud «pisiasjad»,» kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.
Läinud sajandi pöördelisemaks ja kaugemaleulatuvamaks ühiskondlikuks muudatuseks on nimetatud ka talupoegade kogukonna väljasuremist, sest neoliitikumist alates on enamik inimesi elatanud end põllu- ja karjapidamisest või korjanud kalameestena saaki merest. Mart Laari osatähtsust põllumajanduse väljasuretamises on sõjakad maamehed tugevasti üle hinnanud.
Tööstusriikides on põllumajanduses ja kalanduses hõivatud inimeste arv pidevalt vähenenud, 1980. aastate alguseks polnud üheski riigis lääne pool raudset eesriiet rohkem kui kümme protsenti elanikkonnast seotud põllumajandusega. Ühesõnaga Karl Marxi ennustus, et industrialiseerimine suretab talupoegkonna välja, on tõeks osutunud.
Nädalapäevad tagasi sattusin rattasõidul kohta, kus veel paarikümne aasta eest olid Ranna sovhoosi keskuse Tabasalu kortermajade elanike kasvuhooned ja aialapid, praeguseks oli seal võssa kasvanud tühermaa, kus turritavad üksikute kasvuhoonete karkassid.
/nginx/o/2016/04/27/5311759t1h38a8.jpg)
Andku inimkonna ajaloos näljasurma surnud inimeste hinged mulle andeks, et pisut nurisen oma lapsepõlve üle. Kuramus, kartulipanek ja nende ülesvõtmine, kapsaste, kaalikate ja igasuguste muude peenarde rohimine, kastmine, seasita rookimine, maakaevamine, marjade noppimine oli tüütu. Sügisel oli köök põrgukuum ja meie isaga pidime kaanetama sadade kaupa purke mooside, kurkide ja muu kraamiga ning kartuleid sorteerima ja kapsaid riivima, et oleks hapukapsaid ja seasoolikatesse vorstiputru toppida. Lisaks oli isa jahimees, kuid mahalastud põdrad ja sead pidid saama konservidesse ja need tuli ka veel kaanetada.
Kui keegi viitsib veel kitse või kanu pidada ja põllul omale toitu kasvatada ning ise leiba küpsetada, siis jõudu neile – mina küll ei viitsi, sest poes on kõike saada. Tahan, ostan sinki ja juustu, õlut ja šokolaadi ning kõike, mida hing ja kõht himustab.
Praegu on arenenud riikides, mille sekka ka Eesti kuulub, aga toidukaupa nii palju, et ka kõige pöörasema isu korral läheb suur osa sellest raisku. Toidukao teema on Euroopa Liit seadnud üheks oluliseks valdkonnaks. Maailmas jääb ligi kolmandik toodetud toidust eesmärgipäraselt kasutamata või läheb raisku.
Toidujäätmete tõttu raisatakse tohutult ka muid ressursse – maad, vett, energiat ja tööjõudu. Toitu raisatakse tootmis- ja tarneahela igal etapil, alates põllumajandusest kuni tarbimiseni. Euroopa Komisjoni 2010. aastal avaldatud uuringu kohaselt tekib toidujäätmeid 179 kilogrammi inimese kohta aastas.
Sama uuring näitab, et toiduahela erinevatest osapooltest tekitavad kõige enam toidujäätmeid kodumajapidamised (42 protsenti), toiduainetööstus (39) ja toitlustamine väljaspool kodu (14). Mõnevõrra vähem tekib toidujäätmeid kaubanduses (5).
/nginx/o/2016/04/27/5311745t1h10b7.jpg)
Me juba elamegi piimajõgedes ja pudrumägedel. Kui seda praegust globaalsest muret toiduuputusest kuuleks kunagised ümbermaailmarändurid ja muidu ikalduse ning nälja kätte koolnud inimesed, siis ei oskagi kohe arvata, mida nad võiksid mõelda.
Keskajal olevat olnud levinud ütlemine, et inglid peavad sööma päevas üks kord, inimesed kaks korda ja loomad kolm korda. Keskaegne inimene armastas üldse tublisti süüa, kui ta just fanaatiline munk või lihasuretaja askeet ei olnud. Feodaalide ja linnakodanike pidusöögid olid suured prassingud, kui liiale mindi, sai mõnel pool lasta endale koguni klistiiri teha, et edasi õgida. Pidalitõve vastu arvati aitavat rästikuliha ja rasvane sealiha.
Meremehed kärvasid aga samal ajal kehva toidu tõttu skorbuuti. Kui pööraselt vastiku iseloomuga ümbermaailmapurjetaja Fernão de Magalhãesi laevadel meestel normaalne toit otsa sai, siis alguses hoidsid mehed hinge sees vanade leivakuivikutega, mis olid pudiks lagunenud ja usse täis ning haisesid rotisita järele. Hiljem grilliti ookeanis pehmeks leotatud lehmanahku, keset Vaikest ookeani hakkas Magalhães müüma maitsvaid rotte, pool eküüd tükist, ja mõni olevat söönud neid lõhkemiseni.
Praegustel tarbijatel, kes tunnevad muret, kui kohupiimapakis on kolm grammi lubatust vähem kaupa või lillkapsapeas leidub ussike, oleks soovitav lugeda Anna Reidi raamatut «Leningrad», mis neil ehk vingumishimu ja kaebamisvaimustust vähemaks võtaks. Blokaadi tõttu surnute täpne hulk pole teada, kuid linnas suri 1941–1944 aastal kestnud blokaadis kokku 35 korda rohkem inimesi kui Londoni pommitamise ajal, kus hukkus umbes 40 000 tsiviilelanikku.
Raamatus on võrdlemisi koledaid lugusid kannibalismist ja sellest, kuidas pere küpsetas söögiks oma koera ning palju muudki, mida ka toiduga pirtsutavatele lastele unejutuks lugeda ei oleks ehk ilus. Aga aitab näljalugudest, nendest on kirjutatud palju pakse raamatuid, kel huvi, see on lugenud, kapsapead ei tunne niikuinii huvi.
Kuid tagasi teemasse ehk toiduraiskamise juurde. Eestis tegutsev toidupank «päästis» nende enda andmetel möödunud aastal 860 000 kilogrammi söögikõlblikku toidukaupa, mis muidu oleks vastavalt rangetele normatiividele prügimäele läinud. «Tänaseks on toidupangad seisus, kus edasi areneda pole ilma süsteemse toetuseta võimalik, sest teatud kogustest ei saa olla vaid õhinapõhine organisatsioon,» rääkis toidupanga esindaja, tunnistades, et ootavad sponsoreid ja eraisikute tuge (annetustelefonid 900 9005 ja 900 9010 või annetuskeskkonna «Ma armastan aidata» kaudu.)
/nginx/o/2016/03/12/5151137t1h7b2a.jpg)
Toidupanka toetades maailma muidugi ei päästa, kuid igal juhul on see õilis ja kasulik tegevus ja paneb loodetavasti mõtlema ka sellele, kuidas ise vähem laristada.
Muideks, minu silmis on kõige tüütumad toiduga pirtsutavad mehed ja šarlatanide ning isehakanud toidugurude usku langenud naised, kes oma lapsi kompotist, kommidest ja kotlettidest eemal hoiavad ning arvavad, et nisujahu ja viinerid on saatanast. Samuti ei tohi sundida lapsi taldrikut tühjaks sööma, kui ta ikka ei taha. Aga noh, lapsevanemate õpetamine on tänamatu tegevus – alati saad sõimata.
Kui mina oma 19-aastase tütrega välja sööma lähen, siis temal on alati kõht kohutavalt tühi ja ta tellib prae ja midagi head veel. Mina ei telli siis midagi, sest tal saab kõht pärast mõnda ampsu nii täis, et läheb enda sõnul kohe lõhki. Siis söön mina ülejäänud toidu ära ja mõlemal on kõht täis. Väike samm inimkonna jaoks, kuid nii oleme me harjunud.
Head isu, ärge õgige ülearu, ärge pirtsutage ja liigutage ennast! Planeet Maa elab ehk siis veel mõned põlvkonnad inimesi üle, kui just tuumasõda ei puhke.
2014. aasta uuring: Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti kodumajapidamistes ja toitlustusasutustes
Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.
/nginx/o/2016/05/06/5347371t1haf57.jpg)