Lauri Lugna.

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Siseturvalisus on Eestis ikka veel alarahastatud, kirjutab siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna.

Tellijale Tellijale

Eelmisel aastal võttis valitsus vastu siseturvalisuse arengukava aastani 2020. Arengukavas toodud vajaduste maksumus on kokku üle kahe miljardi euro. Rahastus on olemas 1,6 miljardi osas. See tähendab, et kõikide turvalisuse tagamiseks vajalike ülesannete täitmiseks raha ei jätku.

Kõik tahavad, et tänavatel tagaksid korda patrullpolitseinikud ja meie kodu lähedal asuks päästekomando, mis õnnetuse korral kiiresti kohale jõuab. Samal ajal tahaks ka, et PPA büroosse passi või ID-kaarti taotlema ei peaks sõitma teise linna otsa või lausa teise linna. Selleks, et oma tööd hästi teha, on politseinikel ja päästjatel vaja tänapäevaseid sõidukeid ja varustust, mis neid ohuolukordades kaitseb.

Kuigi numbriliselt kasvab siseturvalisuse eelarve aasta-aastalt, on meie ostujõud tegelikult iga aastaga kahanenud. Viimase kümne aasta jooksul on riigieelarve kasvanud 80%, aga siseturvalisuse eelarve ainult 35%. Praegu moodustab meie osa riigieelarvest 4,2%, mis on palju vähem kui enne masu – aastal 2007 oli see protsent 5,6.

Sellepärast peame mõtlema, kuidas päästekomandode võrgustikku kõige paremini korraldada ning milliseid politsei- ja piirivalveameti ülesandeid saaksid täita hoopis kohalikud omavalitsused või erafirmad. Näiteks võiksid avalikus kohas korda hoida turvaettevõtted või passi ja ID-kaarti välja anda kohalik toidupood, nagu seda teevad R-kioskid Soomes. Samuti oleme teinud Justiitsministeeriumile ettepaneku lihtsustada liiklusrikkumiste vormistamist, et hoida kokku inimeste ja politseinike aega.

Politsei ja pääste vajavad töörahu ja vahendeid

Makstes patrullpolitseinikule Eesti keskmist palka, läheb kolme politseipatrulli pidev tänaval hoidmine riigile maksma miljon eurot aastas. Ja kui me ka nende kolme patrulli puudumist ei märka, siis saja politseiniku puudumine paistab tõenäoliselt juba valusalt silma.

Politsei- ja piirivalveamet on viimastel aastatel läbi teinud tõsised kärped. Näiteks töötas 2015. aasta lõpus PPAs 1000 inimest vähem kui viis aastat tagasi. Kui ameti töötajate arvu vähenemine jätkub samas tempos kui praegu, tekib PPA-l peagi tõsine probleem vajalike tööülesannete täitmisega.

Seetõttu on meil vaja säilitada politseinike ja päästjate töörahu, et riigitöötajate kärped neid ei puudutaks. Samuti on vaja maksta politseinikele ja päästjatele konkurentsivõimelist palka, et leida neile töökohtadele valdkonna parimad inimesed. Selleks taotlesime järgmiseks neljaks aastaks riigieelarvest 110 miljonit eurot, millele praegu paraku kate puudub.

Aga küsimus ei ole ainult palkades, vaja on ka tänapäevast töökeskkonda ja töövahendeid, mis tagavad selle, et politseinikud ja päästjad saavad oma tööd hästi teha ja abi jõuab inimesteni kiiresti. Meie töö eeldab liikumist, mistõttu on meie haldusalal Eesti riigiasutuste suurim sõidukipark – 2126 masinat. Viimase seitsme aasta jooksul on kulud PPA autodele vähenenud kaheksa protsenti, samal ajal kui terves avalikus sektoris on see vähenemine olnud neli protsenti. Aastaks 2020 tuleb PPA sõidukipargist välja vahetada ligi 1000 sõidukit, neist umbes 300 jaoks on raha puudu. Samuti on puudu raha päästjate ja demineerijate töövahenditeks, mis kaitsevad ohtlikes olukordades nende elu ja tervist.

Turvalisuse puudumine on igaühe mure

Viimastel aastatel on langenud kõigi ärahoitavate õnnetuste näitajad. Näiteks kui aastal 2010 uppus Eestis 91 inimest, siis eelmisel aastal oli uppunuid 37. Samuti on iga aastaga vähenenud liikluses ja tulesurmades hukkunute arv. Kuigi seda kõike ei saa ainult politseinike ja päästjate hea töö arvele kirjutada, on neil selles kahtlemata suur roll. Möödunud aastal käisid kutselised ja vabatahtlikud päästjad läbi 15 000 kodu ning politsei korraldas üle 10 000 ennetusürituse. See kõik tähendab tuleohutumaid kodusid ja teadlikumaid inimesi.