Meeleavaldusplakat vabakaubandusleppe vastu USA president Obama ja Saksamaa kantsler Merkeliga

FOTO: SCANPIX

Suudlus on žest, millel on läbi aegade olnud kindel tähendus ja funktsioon. Kui näiteks käesurumise komme tekkis meesterahvastel aegadel, kui oli tarvis demonstreerida oma head tahet – et käes pole relva –, siis suudlemine on alati olnud märk lojaalsusest, lähedastest suhetest ning mitmeski kultuuris aidanud ka teha vahet «omadel» ja «mitte-omadel» (näiteks juutidel).

Tellijale

Kõiki teisi Nõukogude liidreid ületas suudlemises mäekõrguselt Leonid Iljitš Brežnev, kes kujundas vene õigeuskliku ülestõusmispüha suudluse põhjal oma firmamärgiks saanud rituaalse suudluse, nn Brežnevi troinoi ehk kolmekordse suudluse: esmalt kaks suudlust ohvri mõlemale põsele ja kolmas huultele. Kusjuures suudlus huultele oli sedavõrd tugev ja kirglik, et Jugoslaavia liidrile Josip Broz Titole päädis see ühel kohtumisel veritsevate huultega. Brežnevi suudlusi võrreldi Ida-ja Kesk-Euroopa maades vägistamisega, nende riikide elanikele seondus see rõhumisega, mida pani Nõukogude Liit pani toime nende maade ja rahvaste kallal.

Konkurentsitult tuntuim on Brežnevi suudlus 1979. aastal Ida-Saksamaa liidri Erich Hoeneckeriga, mis sai tuntuks kui «surmasuudlus» ja muutus teatavas mõttes idabloki ebavõrdse «sõpruse» negatiivseks sümboliks. Samal aastal õnnestus Brežnevil suudelda Viinis tuumarelvastuse piiramise leppe SALT II allkirjastamisel Ühendriikide presidenti Jimmy Carterit – viimane oligi ainuke Ühendriikide riigijuht, keda nõukogude liidritel õnnestus suudelda.

Brežnevi troinoi oli paljudele riigijuhtidele ebameeldiv. Temaga suudlemast keeldus näiteks Rumeenia isepäine kommunistlik diktaator Nicolae Ceauşescu, kes ei varjanud oma vastikustunnet, aga ka Briti peaminister Margaret Thatcher, kellel õnnestus enne seda, kui Brežnevi troinoi teda tabas, pea lihtsalt ära pöörata. Kavalama ja suure «vennasrahva» jaoks vähem solvava taktika valis troinoi vältimiseks Kuuba liider Fidel Castro, kes Brežnevi muside vältimiseks pani lihtsalt suhu põleva sigari.

Suudlesid ka Brežnevi järeltulijad ning meestevahelised «poliitilised suudlused» on olnud levinud ka postsovetlike Venemaa, Valgevene ja Ukraina liidrite seas. Praegune Venemaa liider Vladimir Putin pole olnud eriti aktiivne suudleja. Ometi pälvis tähelepanu tema suudlus Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-Iliga 2001. aastal, aga ka tema kalduvus suudelda väikeseid poisse, eriti 2006. aasta kurikuulus kõhusuudlus viieaastasele poisile. Viimane on andnud hoogu juurde tema kunagiste Dzeržinski akadeemia kursusevendade ja Leningradi KGB teenistuskaaslaste poolt lendu lastud kuulujuttudele Putini kalduvusest pedofiiliale ja seksivideost, mis olevat  teda vaos hoidva kompromiteeriva materjalina salvestatud samas korteris, kus eriteenistustel õnnestus omal ajal filmida Venemaa peaprokuröri Juri Skuratoviga (kes liiga agaralt oli asunud uurima Kremlist lähtuvaid, Jeltsini lähikonna korruptsiooniskeeme) sarnanevat meest hullamas noorukeste prostituutidega.

Kui nõukogude ja postsovetlike riigijuhtide suudlused sarnanevad õõvastaval kombel tõepoolest vägistamisega, siis Prantsusmaa ja selle poliitiliste liidrite põhjal võib tuua näite, kuidas suudelda ja kuidas teha seda galantselt.