/nginx/o/2016/04/27/5310609t1h5f8d.jpg)
Viimasel ajal leiab kohaliku omavalitsuse igapäevatoimingutest ehk avalikust haldusest ikka ja jälle näiteid, kus mõni oluline huvigrupp on jäänud kaasamata. Paraku ongi arenevas kodanikuühiskonnas veel valdkondi, milles ei ole välja kujunenud selget eestkõnelejat, mistõttu on proaktiivne kaasamine mõnel juhul arusaadavalt keeruline, kirjutab Tallinna linna noortevolikogu liige Kristjan Lukk.
Kohaliku elu asjades kaasalöömiseks peavad kodanikud olema aktiivsed. Siinkohal näitavad head eeskuju noored.
Linna- ja vallavolikogudega aktiivset koostööd tegevaid noorte osaluskogusid on Eestis märkimisväärselt palju, kuid poliitikategemise juures hõljuvad müüdid varjutavad ka nende tegevust. Asjatult.
Olles kuulunud kahe Eesti suurima linna noortevolikogudesse ning näinud lähemalt ka ühe väiksema linna ja Lõuna-Eesti valla noorte osaluskogude tegevust, analüüsin mõnda levinud arvamust osaluskogude kohta.
Müüt nr 1: Osaluskogud on mõnusad ajaveetmise kohad, kus midagi kasulikku ega olulist ei tehta.
Millisest kasust ja kelle jaoks me räägime? Selge on see, et iga huvigrupp soovib sõna võtta teemadel, mis puudutavad neid ennast. Seega on iga vastavas valdkonnas tõstatatud teema selle huvigrupi jaoks oluline ja kasulik.
Ka kitsama teemavaldkonna sees tuleb teha valikuid. Nii võibki juhtuda, et kui ühte seltskonda satub kokku palju ekstreemspordihuvilisi noori, siis lükatakse käima tänavaspordi arengukava loomine.
Või kui mitmed noored on tänavakunstihuvilised, siis hakatakse ühiselt otsima võimalusi legaalse grafitikunstiga tegelemiseks, mis rikastaks linnapilti, mitte ei kahandaks sealse keskkonna väärtust.
Nähes hingestatud noori nendel teemadel enda eesmärke püstitamas, plaane tutvustamas, läbirääkimisi pidamas, mõtteid selgitamas ja lõpuks projekte teostamas, kaob igasugunegi kahtlus selle kohta, nagu poleks kõnealune tegevus kellegi jaoks oluline. Absoluutselt on!
Müüt nr 2: Osaluskogud on erakondade noorteühenduste käepikendused.
Tõsi küll, osaluskogudes ja erakondade noorteühendustes võib olla kattuvaid liikmeid. Leidub piirkondi, kus igapäevaelu küsimuste lahendamisest huvitatud noorte arv on piiratud, seega võibki noor oma ideid püüda ellu viia mitmes kohas korraga.
Samas pole ma kuulnud kohalike omavalitsuste tasandil ühestki suurest erakondade noorteühenduse võidust, kus noor oleks tulnud oma ideega, selle partei noortekogus platvormi sisse panemiseks maha müünud ja seejärel kohalikul tasandil ellu viinud. See muidugi ei tähenda, et selliseid asju poleks üldse juhtunud, kuid erakondade noorteühenduste sidumine noorte poolt tehtavaga kohalikus omavalitsuses on liialdus.
Küll leiab näiteid, kus aktiivne noor on oma idee maha müünud kohalikus omavalitsuses. Näiteks avati Tallinnas Katleri pargis Eesti esimene rattahüppepark, sest selle vajalikkust suutsid koos dirt-pargi aktivistide MTÜga linnavõimule tõestada just noortevolikogu liikmed.
Mõne erakonna noortekogu laiahaardelisse platvormi poleks nii konkreetse spordiala detailne eesmärk ilmselt sisse läinudki. Osaluskogudel pole erakondadega muid seoseid peale kattuvate liikmete, kes tahavadki midagi enda ümber paremaks muuta. Kodanikuühiskonna žilett on siledaks ajanud kõik pikad ja karvased käed.
Müüt nr 3: Osaluskogud ei suuda omavalitsuse arengut puudutavatel teemadel kaasa rääkida.
Iga omavalitsuse jaoks on kõige olulisem kohaliku elanikkonna heaolu. Rahulolevad kodanikud tahavad ennast heaolu pakkuva keskkonnaga siduda pikemaks ajaks. Kui noored käivad ise välja ideid, kuidas elu enda ümber paremaks muuta, nagu eelnevates näidetes välja toodud, siis on vale väita, nagu ei räägiks nad omavalitsuse arengus kaasa.
Tõsi, ei maksa eeldada, et noored suudavad alati kaasa rääkida näiteks kommunaalmajanduse küsimustes. Oma eakaaslasi puudutavaid ideid suudavad noored aga hästi edastada ning kohalikud omavalitsused hindavad seda. Heaks näiteks on Tartu linnavalitsuse koostöö noortevolikoguga, mis on usaldatud jagama linna projektifondide raha noorte ideede elluviimiseks.
Müüt nr 4: Kõigest eelnevast tulenevalt: valimisea langetamine oli vale otsus.
Valijakäitumine on liiga lai teema, et lugematu hulga teadustööde sisuks oleva asja kohta põhjapanevat selgitust anda. Lühikokkuvõte oleks aga selline, et paljud valijad teevad oma otsuseid valimispäeval, kellegi vahendatud (des)informatsiooni kasutades, pragmaatilistel põhjustel või täiesti muudel väheratsionaalsetel põhjustel.
Noori sellest seltskonnast eraldi välja tõsta on kohatu. Kindlasti leidub noori, kes riigivalitsemisest huvitatud ei ole, kuid vaatamata sellele, et valimiste puhul kõneldakse kodanikukohusest, on tegemist siiski õiguse, mitte kohustusega.
Kelle jaoks on poliitmaailm täiesti võõras, selle võimaluseks on jätta oma hääl andmata. Noored, kes on võimelised kohalikul tasandil enda huvide eest edukalt kõnelema, väärivad aga võimalust kaasa rääkida kõrgematel otsustustasanditel. Nad on võimelised valima kohalikesse omavalitsustesse endale sobivaid dialoogipartnereid, et teha kogukonnas elu kõigile noortele paremaks.