Richard N. Haass: USA järgmist presidenti ootavad ees suured sisepoliitilised väljakutsed

USA presidendikandidaadid Hillary Clinton (demokraat) ja Donald Trump (vabariiklane) Foto: SCANPIX

USA presidendivalimisteni on veel üle poole aasta ja võimatu kindlalt teada, kes valitakse suuremaid erakondi esindama, veel vähem kindel on see, kes saab Valge Maja 45. elanikuks. Pole aga liiga vara hinnata riigi enam kui 320 miljoni elaniku meeleolu ning mida see tähendab sellele mehele või naisele, kes lõpuks võidab selles, mida enamik inimesi maailmas peab lõputuks poliitiliseks seebiooperiks, kirjutab USA välisministeeriumi strateegiate kavandamise osakonna endine direktor Richard N. Haass.

Valdav meeleolu USAs on silmanähtav ärevus, kui mitte lausa viha. Ajaleht The Washington Post avaldas hiljuti neljaosalise sarja artiklitest, mis tõid esile rahva tigeduse Wall Streeti, moslemite, kaubanduslepingute, Washingtoni, politsei tulistamiste, president Barack Obama, vabariiklaste, immigrantide ja teiste sihtrühmade vastu.

Üks halvimaid kirjeldusi, mida tänapäeval inimese kohta kasutada saab, on «professionaalne poliitik». Sellest meeleolust kasusaajad on riigiaparaadivastased kandidaadid, kes kehastavad poliitikas vaba turu ja immigratsiooni reformide opositsiooni ning nõuavad radikaalset maksu- ja kulutamispoliitika uuendust. Detailid selle kohta, mida nad toetavad, võivad erineda, kuid kõik nende platvormid lubavad radikaalset eemaldumist status quo'st.

Selle meeleolu alused pole eriti iseenesestmõistetavad, sest riik on kuue aasta taguse majanduskriisi tagajärgedega võrreldes majanduslikult paremas seisus. 2007-2008. aastatest alates on loodud üle üheksa miljoni töökoha, intressimäärad on madalad (kodu ja auto ostmine on taskukohasem) ja kütusehindade alanemine tähendab keskmise Ameerika pere jaoks 700-dollarilist maksusoodustust aastas. Lisaks sellele on aktsiaturg seitsme aasta taguse madalseisuga tõusnud umbes 200 protsenti ja miljonid tervisekindlustuseta inimesed on nüüd kindlustatud.

Majanduslikult head uudised on mitmel juhul teisest küljest tasakaalustatud leibkondade sissetuleku nõrga kasvuga, mis on inflatsiooniga vastavusse viies viimase 15 aasta jooksul tegelikult seisma jäänud. Täiskohaga töötavate ameeriklaste arv ei ole tõusnud tagasi samale tasemele, mis oli seitse aastat tagasi ning paljud kardavad oma töökohtade kadumist välismaisele tööjõu, uute tehnoloogiate või teenuste väljast sisseostmise tõttu.

Ärevuse ja viha põhjused

Suur hulk ameeriklasi elab kauem, kuid nad on ärevad, sest neil ei ole õnnestunud kõrvale panna piisavalt raha, et vanaduses mugavalt elada. Mõned inimesed maksavad tervisekindlustuse eest varem välditud kõrget tasu, sest Obama valitsuse poolt kehtestatud mandaadid nõuavad nii.

Eksisteerib ka ebavõrdsuse probleem, mis põhjustab suurt viha. Probleem ise ei seisne aga nii väga ebavõrdsuses (mis olles hullem, pole midagi väga uut) kui võimaluste vähenemises. Ameerika unelm taganeb klassiteadvuse ees, mis on põhjalik muudatus riigis, mis loodi ideaalil, et igaüks saab raske tööga oma elu paremaks muuta.

Ärevuse ja viha põhjused küündivad aga majanduslikust reaalsusest ja muredest kõrgemale. Kuritegevuse ja terrorismihirmu tõttu on laienenud ka füüsiline ebakindlus ja mitmes kogukonnas muretsetakse selle pärast, kuhu kultuur ja ühiskond suundumas on.

Kaasaegne meedia kipub olukorda samuti hullemaks tegema. Käes on ajastu, mis on «orienteeritud kitsale sihtrühmale», mitte ringhäälingule. Inimesed häälestavad oma seadmed aina enam neile kanalitele ja veebisaitidele, mis nende vaateid ja ideoloogiaid toetavad ja tugevdavad.

Rahustavat on vähe. Riigis valitsev meeleolu ületab valimiskampaaniate piirid ning saab olema uuele presidendile ja kongressile suureks väljakutseks. Demokraatide ja vabariiklaste omavahelised ja sisemised jaotused muudavad valitsemiseks vajalike kompromisside ja koalitsioonide loomise sisuliselt võimatuks.

Rohkem rõhku sisepoliitikale

Mured pensionipõlve ja tervishoiuteenuste kulukuse pärast muudavad seadusandluse reformimise palju keerulisemaks, isegi kui nende laienemine viib riikliku võla rekordtasemele. Töökohtade kaotamises süüdistatakse vabakaubandust, hoolimata, et see on olnud uute töökohtade ja parema tarbijaeelistuse allikaks ning on tugevdanud Ameerika positsiooni kogu maailmas. Immigratsioon, mis on olnud riigi kauaaegne pärisosa ja väärtuslike annete allikas, on nüüd nii paljude vastuolude keskmeks, et reformide väljavaated on tumedad.

USA meeleolu võib võimendada ka ametnike sisepoliitilist fookust. Paljud ameeriklased on skeptilised selle osas, mida USA välismaal saavutada suudaks ning on juba kaotanud huvi välisriikide sekkumise vastu Afganistanis ja Iraagis, mis on muutunud kulukamaks, kui seal saavutatu väärt on. Nad on pettunud liitlasriikides, keda ei tunta kandvat võrdset koormat, ning nad on järjest enam veendunud, et valitsus peaks keskenduma vähem maailmale ja rohkem sellele, kuidas lahendada oma riigi probleeme.

Mitmed inimesed teistes riikides loevad seda kindlasti rahulolevalt, kuid üleüldiselt on tegemist halbade uudistega kogu maailmale. Ameerika, mis on segaduses ja jaotunud, on vähem tõenäoliselt olema valmis võtma juhtpositsiooni Lähis-Ida, Euroopa ja Aasia stabiilsuse edendamises või ülemaailmsete väljakutsetega tegelemises. USA juhatuseta jäävad need raskused tõenäoliselt lahendamata või muutuvad probleemideks, või veel hullem – kriisideks.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org