Arko Okk.

FOTO: SCANPIX

Täna annab Eesti Filmiajakirjanike Ühing üle parima Eesti filmi auhinna, Neitsi Maali. Filmimees Arko Okk leiab Neitsi Maalile adresseeritud kirjas, et filmitegijail on jäänud vaid kultuuripoliitika ees koogutada või oma erialalt lahkuda.

Armas Neitsi, miks kostab Sinu hääl vaid üks kord aastas? Luba oma auväärse ühingu liikmetele, kõigile kirjaneitsitele, tagasi nende hääl – aasta ringi.

Äärmiselt mugav on Sul valida 2010. a kolmest pikast mängufilmist välja... mitte ühtegi. Just nimelt, näitamaks, kui vilets seis meil ikka selle mängufilmiga on!

Märgina ja meelsuseavaldusena on see «mängufilmide mittevalimine» ju mõistetav, ent märgina kellele? Koondad ju Sina omaenese ridades proffe, kes peaksid ja võiksid tuua kuuldavale oma hääle, et väljendada oma professionaalset arvamust filmikunstis toimuva kohta. Ja seda pidevalt, analüüsides nii põhjuseid kui võimalikke tagajärgi.

Proffe, kes julgeksid pead Sinu rinnale peitmata öelda välja oma arvamuse toimuvast või toimumata jäävast. Mitte tagantjärele kommenteerides juba toimunut või, mis veelgi sümptomaatilisem, vaikides filmikunstis toimunud nähtused sootuks maha.

Suu vett täis

Armas Neitsi, või ei ole Eesti filmikunstis enam mida vaagida? On ju mõttetu loota Eesti kineastidelt originaalse loomingulise käekirjaga meistriteoseid või kas või hästi jutustatud lihtsaid lugusid, kui professionaalsete kineastide arvamus ei lähe riigi tasandil otsustajatele korda.

Kineastid ei saa olla tundlikud ainult oma filmimaterjali suhtes. Kineastid ei saa luua tundlikke, elulisi, kaasaegseid filmiteoseid, olles samal ajal vagusi ümbritseva elu suhtes, sealhulgas ka filmirahastuse suhtes või selle suhtes, et kino teevad ametnikud ja amatöörid-asjaarmastajad, igat masti meediategelased.

Mis kasu on arvamusest, kui sellega ei arvestata? Lisaks jääd veel ilma riigipoolsetest toetustest ja asi Maali.

Armas Neitsi, on paradoksaalne, aga nii nagu koheldakse kineaste Eestis, ei kohelda neid mitte kuskil maailmas. Kuidas neid siis maailmas koheldakse? Kineastidena, inimestena, professionaalidena. Ja kuidas Eestis – kerjustena, pärisorjadena, oleks siis, et neitsitenagi...

Vaid koduvabariigis on isepäised kineastid sunnitud olema murust madalamad ja kaasa koogutama ametikohaga pärandatud kõigeteadmisele ja nõmedusele, muidu sinu filmiprojektid toetust ei pälvi.
Meenub viimane «eelarvearutelufarss» kultuuriministeeriumis, kus hundid terved ja lambad söönud. Ettepanekuid ei laekunud, loid arutelu. Riigilipud olid aknalauale tõstetud ja ime, et presidendi piltki veel seinal püsis.

Koogutamisele on ka alternatiiv – loobuda oma professionaalsest erialast. Põhiküsimus, millele loodan, Neitsi, et leiad vastuse, on: miks toetatakse professionaalsetele kineastidele mõeldud fondist, Eesti Filmi Sihtasutusest (EFSA) amatöörfilmitegijaid, meediategelasi ja kõikvõimalikke ametnikke, kel pole mingit alust saada sellest fondist toetust?

Aga seda ma juba küsisin. Ent vastust ei kuulnud. Kui kirjaneitsid ei märka filmivaldkonna elulisi detaile, ütleksin «võltsnoote», siis ei saa elulisi detaile, puhtaid noote nõuda ka filmitegijatelt nende loomingus. Kurioosumite kurioosumid, Armas Neitsi, ajakirjandus elab kurioosumitest. Kui filmiajakirjanikud ei märka enam ka filmivaldkonna kurioosumeid, kas tähendab see, et filmiajakirjandus on surnud?

Toon Sulle paar viimase aja kurioosumit filmiajakirjanduse elustamiseks. Praktiliselt olematu toetus eesti kirjandusklassika ja kaasaegse algupärase kirjanduse filmistsenaariumidele arendusstaadiumis (kui jätta kõrvale Mika Keräneni «Peidetud hõbedane aardelaegas»), valmivatest filmidest rääkimata.

Vabandust, midagi ikka on. «Punane elavhõbe» on meil muidugi algupärandina olemas. On aastatetagune «Mina olin siin» ja erainitsiatiivil käima lükatud «Sügisball». Lisame siia «Idioodi» ja «Buratino» ka.
Ehk toimib järgmine näide elustamiseks veidi paremini: stsenaariumitoetuse andmine Eesti filmide rahastamist mitmekordistada lubanud ja lubadust mitte täitnud parteibossile ja koalitsioonilepingu autorile Mart Laarile. Veidi kurioossem, eks ole!

Proovime veel: animastuudio (millel on sisuliselt oma monopoolne eelarverida EFSA eelarves) asumine konkurentsi mängufilmistuudiotega, mil reeglina ei ole asja animatoetuste põllumaale.

Nadi? Ei ole küllalt kurioosne? Aga samateemaliste filmiprojektide esilekerkimine ühel ajal? Kas ei ole see rohkem kui veider? Kes kelle tagant pätsab?

Või näiteks kõrghariduseta filmiametniku tagasivalimine EFSA peaeksperdiks, ametniku, kes ei vastanud peamisele konkursitingimusele – filmialane töökogemus? EFSA nõukogu valis, ju siis nii peab olema. Eriti kurioosne ja ülendav on teadmine, et peaeksperdi konkursitingimustes ei olnud ka kõrghariduse nõuet. Imestan, et kultuuriminister pole sellise fopaa pärast tagasi astunud. Kas on siis rohkemat vaja? Pange näiteks peaarstiks mõni arstihariduseta mees. Kuidas selline asi tunduks?

Ent kurioosne on ka, et kärbitud on kõikjalt, ainult mitte sealt, kust peab – peast. Kas ei ole kurioosne, et «sügavale kriisile» vaatamata on EFSAs leival hoitud kaheksat nõukogu liiget, samas kui sihtasutuste seadus lubab neid vähendada vajadusel kolmeni? Ju siis oli koalitsioonileppe kirjutamata osas nõnda «kirja pandud» ja vajadus ei olnud nii suur.

Probleemi olemus on pahatihti kurioosselt lihtne: inimesed istuvad kahel toolil ja ei erista oma rolle ega mõista ka endid taandada ühest või teisest. Kuid olles riigiametis, ei saa käituda eraettevõtjana. Huvide konflikti tekkides «unustatakse» avalikkust teavitada, millisel toolil parajasti istutakse, kas ollakse raha eraldaja või raha kasutaja.

Filminõuniku lahkumine

Armas Neitsi, Sinu tibukesi muidugi ei huvita, miks lahkus kultuuriministeeriumi filminõunik, «kellest paremat tahta oleks patt», nagu väljendus 2008. aastal töönõupidamisel kantsler. Pole selge, miks lahkus filminõunik vabatahtlikult ülivastutusrikkalt töölt «kaitsta riiki filmitegijate eest» või «filmitegijaid riigi eest», nagu ametnik ise väljendus. See jääbki kahjuks saladuseks, sest kirjaneitseid see ei huvita!

Tegelikult ka mind mitte. Ainult et poliitilise kõvakuulmise ajastul riigileivalt vabatahtlikult ei lahkuta. Kus seda enne nähtud on? Igatahes, kui rääkida lahkumisest – hea eeskuju ministrile.

On väga ootuspärane ja kurioosne, et uueks filminõunikuks «valitakse» ilmtingimata Balti Meediakooliga seotud isik. On ju EFSAst saanud «meediatööstuse» ripats. Kineastina soovin Edith Sepale jõudu tõestada vastupidist: «sinu projektid tulgu, sinu filmiprojektid sündigu ka siis, kui sa oled meediakoolist sõltumatu.»

Pange tähele, õhtul on oodata «AKs» positiivseid vastureportaaže meediakooli edusammudest.  Nii see paraku käib.

Vähem korporatiivsust ja lipitsemist

Armas Maali, peleta oma tibud rinnalt, loe nad palun ka üle, kui oled nad varjusurmast äratanud, ja vaata, ega nende seas mõnda käopoega ei ole. Ja anna oma tibudele tagasi nende hääl, et see ei kostaks üksnes ühel korral aastas, vaid et nad säutsuksid pidevalt läbi 2011. aasta.

2010. aasta filmisaak peegeldab meie arrogantsust, osavõtmatust, omakasu ja pugejalikkust. Karda ükskõikseid inimesi, karda ükskõikseid filmiajakirjanikke oma südames ja ridades. Neitsi, mis siin siis viriseda, kui viimase kümne aasta jooksul on Sinu truud kirjaneitsid olnud peaekspertideks ja Eesti filmipoliitikat vorminud, istudes kahel toolil – nii ajakirjanike kui ekspertidena. Kurioosne.

Vabanda, armas Neitsi Maali, et hakkasin vahepeal juba kahtlema, kas oled ikka neitsi, aga ei ole härrasmehe asi piinlikesse detailidesse laskuda, anna mulle andeks. Usun, et südames oled neitsi Maali ikka edasi, isegi kui oled proua.

Arko Okk on Euroopa Filmi­akadeemia liige, Eesti Filmioperaatorite Liidu liige, Eesti Kultuurkapitali aastapreemia laureaat 2002 ja 2005.

Neitsi Maali
•    Antakse täna üle läinud aasta parimaks Eesti filmiks tunnistatud filmile
•    Neitsi Maali on Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi auhind
•    Antakse välja 1993. aastast
•    Valik laureaate: 1993 – «In Paradisum» (Sulev Keedus), 1994 – «Tulivesi» (Hardi Volmer), 1998 – «Georgica» (Sulev Keedus), 2002 – «Agent Sinikael» (Marko Raat), 2003 – «Somnambuul» (Sulev Keedus), 2005 – «Kohtumine tundmatuga» (Jaak Kilmi), 2006 – «Tühirand» (Veiko Õunpuu ), 2007– «Sügisball» (Veiko Õunpuu) ja «Jonathan Austraaliast» (Sulev Keedus), 2008 – «Aja meistrid», (Mait Laas), 2009 – «Püha Tõnu kiusamine» (Veiko Õunpuu).