FOTO: Urmas Nemvalts

ELi uus juhtriik Ungari piirab ajakirjandust
 

Äsjane aastavahetus Ungaris polnud kaugeltki vähem pöördeline kui euroalaga liitunud Eestis. Madjarite maast sai nimelt pooleks aastaks Euroopa Liidu eesistuja. Ent kui tavaliselt kuulab ja vahendab rahvusvaheline ajakirjandus vastse eesistuja põhilisi eesmärke ja rõhuasetusi, siis seekord langes põhitähelepanu riigile endale. Ja seda kaugeltki mitte positiivses kontekstis, ning tuleb tõdeda, et põhjusega.

Raudse eesriide tagant välja murdnud Ida-Euroopas kujutati vaevalt ette, et juba 20 aasta pärast tõusevad vabades demokraatlikes riikides taas teravalt päevakorda pressi- ja sõnavabadusega seotud küsimused. Seekordse skandaali keskmes on Ungari 386-liikmelises parlamendis ligi kaht kolmandikku häältest omava võimuerakonna Fideszi läbi surutud meediaseadus. Reform annab riiklikule meedianõukogule laialdase õiguse trahvida väljaandeid, seda üsna segastel põhjustel, samuti võib teatud juhtudel nõuda ajakirjanikelt allikakaitse murdmist. (Päris tuttav kirjeldus, mis?)

Samal ajal kui osa suurtest ajalehtedest on esinenud appikarjete ja valgete lehekülgedega, on teised seevastu vaikinud või isegi seaduse abil avaliku sõna korrastamist kiitnud. Ungari ajakirjandussüsteemis on, erinevalt näiteks Eestist, väljaannetel selgelt väljendatud poliitiline meelsus ning valitsusjuhi Viktor Orbani poliitika pooldajatel pole vaidlusaluse meediaseaduse vastu midagi. Paraku on niisugune suhtumine pigem Pyrrhose võit, kui ühel hetkel avastatakse end ühiskonnas, kus tulebki taas kirjutada ridade vahele.

Oma muret pressivabaduse kestlikkuse suhtes Ungaris on väljendanud juba mitmed rahvusvahelised meedia- jms organisatsioonid, samuti riigid, nagu Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Muretsemiseks on küllaga põhjust, kui Ungari avalik-õiguslikud kanalid toetavad varjamatult valitsust, mida osa vaatlejaist varjamatult autoritaarseks nimetab, ning eelmainitud meedianõukogu juba pitsitab üht pisiraadiojaama, mis esitas «sobimatul» kellaajal «sobimatut» muusikat.

Vaevalt et Ungari ELi eesistujana jänni jääb. Selleks on tehtud pikki ettevalmistusi ning euroametkonnad on piisavalt tugevad, et hakkama saada isegi siis, kui valitsus sisetülide tõttu ei toimi või kui president osutub euroskeptikust põikpeaks – näited on täiesti olemas.

Samas on ilmselge, et riigis, mille majandus on kõike muud kui korras, töötus kasvab ja mille riigivõlg ulatub 78 protsendini SKTst, oleks küllaldaselt pakilisi muresid, millega tegeleda. Probleemide lahendamise asemel, tundub, tahetakse pigem võtta kurss nende summutamisele.