Texase pime salamander

FOTO: Joe N. Fries/Wikimedia Commons

Kes teab, mis imesid võib leida meie jalge alt? Jules Verne’i romaanis «Reis maakera südamesse» on kirjeldatud karjade viisi eelajaloolisi olendeid sügavates maa-alustes koobastes. Kui 17. sajandi teadlased avastasid esimese troglobiidi – olendi, kes elab püsivalt koopas –, arvasid nad algselt, et tegemist on draakoni järeltulijaga, kirjutab Nottingham Trenti ülikooli bioteaduste juhtiv õppejõud Christopher Terrell Nield veebiväljaandes The Conversation.

Teadusel on muidugi kombeks muuta fantastiline igapäevaseks, kuid 150 aastat pärast Verne’i romaani ilmumist on uurijad päriselt alustanud projektiga, mis esimest korda puurib läbi maakoore, lootes läbida merepõhja alt üle viie kilomeetri, et jõuda selle aluse vahevööni. Pole vist vaja öelda, et Maa sees koletisi elamas leida on väga ebatõenäoline. Kuid mida leiaksime, kui vaataksime elu otsides allapoole?

Parim moodus maa-aluste olendite leidmiseks on rännata koobaste sügavikku. Esimesena kohtate ilmselt ämblikke – suuri, selliseid nagu Meta menardi (Euroopa koopaämblik). Meta on troglofiil – liik, mis võib veeta terve elu maa all, kuid suudab elada ka väljaspool koopaid. Elades vähemalt 30 meetri jagu koopa sügavuses, koovad nad kärbeste püüdmiseks võrke, kuid toituvad enamasti koopaseintel leiduvatest saja- ja tuhandejalgsetest. Kui vaadata koopa ülespoole, võib näha laest rippumas pisarakujulisi munakookoneid.

Foto: Scanpix

FOTO: Frans Lanting/picture alliance / Frans Lanting

Koopaämblikud on sageli hästi suured. Nad kasvavad aeglaselt, elavad kaua ning peavad kehas hoiustama ebakorrapäraselt leiduvat rasva. Meta on suur, aga jääb kääbuseks 2001. aastal Laoses koopas leitud Heteropoda maxima kõrval – hiiglaslik huntsman- ämblik, kelle jalgade siruulatus on 30 sentimeetrit ning kes on diameetrilt maailma suurim ämblik.

Kohtuda võib ka nahkhiirtega. Nahkhiired on troglokseenid ehk koopakülalised – loomad, kelle elupaik on koobastes, kuid toitu otsivad nad väljastpoolt. Mõned liigid, nagu näiteks habelendlane, veedavad kogu talve koopas, kuid harilikult mitte rohkem kui 100 meetri sügavusel.

Pimedusse

Koopa sügava läve taga on pilkane pimedus. Päikesevalguse puudumine tähendab, et seal ei kasva toiduks taimi, mistõttu puuduvad ka herbivoorid. Selle asemel sõltuvad koopaelanike kogukonnad bakteritest ja seentest, mis lagundavad koopas surnud või sinna uhutud bioloogilisi jäänuseid. Lagundatud bioloogilistest ainetest toituvad leegionite viisi pisikesed lestad, koorikloomad ja putukad (vahepeal nimetatud ka jäänuktoidulisteks) ning nendest omakorda toituvad röövloomad.

Bakterid ja seened on tavalised peaaegu igas elukeskkonnas, kuid koobaste pimeduses muutuvad need surnud materjali ümbertöötlemisel peamiseks mehhanismiks. Mida sügavamale minna, seda vähem on võimalik toitu leida ning seda vähem liike on eluvõimelised. Erandiks on bakteriliigid, mis paistavad olevat täiesti sõltumatud maapealsetest energiaallikatest, elades koopaseintel tilkuvatest mineraalidest.

Olles võimetud nägema nii rööv- kui saakloomi, on troglobiidid sageli silmadeta ning toetuvad teistele retseptoritele, sealhulgas kõrgeltarenenud kompimismeelele. Sellised olendid ilmuvad nähtavale pilkases pimeduses ning on sügavamale minnes järjest rohkem keskkonnaga kohandunud. Spetsiaalsetel koopamardikatel, nagu näiteks Leptodirus hochenwartii, on sel puhul arenenud eriti pikad tundlad ja jalad. Silmade puudumine säästab energiat, mida Leptodirus säästab veelgi enam, arenedes vastsest otse täiskasvanud mardikaks. Nende maapealsetel sugulastel on aga kolm vastsestaadiumit.

Mõningates Põhja-Ameerika koobastes võib leida pimedat Mehhiko koopakala (Astyanax mexicanus) või Texase pimedat salamandrit (Eurycea rathbuni). Mõnel Astyanaxi liigil on silmad ja mõnel pole, kuid liigid saavad omavahel paljuneda – see on väärtuslikuks tõendiks, et sadade meetrite sügavusel on liigid mitmekesised ja arenemisvõimelised. Eurycea meenutab lohesarnast Proteust, kuid need liigid on omavahel vaid kaugelt suguluses, mis on heaks näiteks selle kohta, et erinevatel loomadel võivad paralleelselt areneda sarnased omadused.

Astyanax ja Eurycea kasutavad toidu leidmiseks rõhuandureid ning Proteus'el on kõigi kahepaiksete seas parim lõhnataju. Viimane kasutab saagi leidmiseks ka elektromagnetvälju ning on võimeline kümme aastat toiduta elama. 16-aastaselt saab Proteus noorel kujul suguküpseks ning võib elada rohkem kui saja aastaseks. Kuna sügaval koopas on vähe energiat, kulub troglobiitidel suguküpseks saamiseni sageli kaua aega, mistõttu nende põlvkondade kestvus on pikem kui nende maapinnal elavatel sugulastel. Kuna ressursid paljunemiseks on piiratud, munevad nad vähem mune, kuid veedavad sageli kauem aega neid kaitstes.

Proteus. Foto: Scanpix

FOTO: Xinhua/Xinhua/Sipa USA

Veel sügavamale

Minnes veelgi sügavamale, on elu leitav ka tuhande meetri juures. Enamik selle tasandi elanikest on pisikesed selgrootud, näiteks hooghännalised ja lestad, kuid leidub ka suuremaid liike, näiteks Geophilus hadesi. See silmitu sajajalgne leiti Horvaatias 1100 meetri sügavusel ning on sobivalt nimetatud Kreeka allilmajumala järgi.

Sügavaimal koopas leitud maaloomaks on tiibadeta silmitu putukas Plutomurus ortobalaganensis (hooghännaline), kes avastati elamas 1980 meetri sügavusel maailma sügavaimas teadaolevas Krubera-Voronja koopas Venemaal. Pluto oli Rooma allilmajumal ning sünonüümne Hadesega.

Mitmed koopasüsteemid on muust maailmast eraldatud saartel või ookeanis ning on seetõttu väga haprad elukeskkonnad. Nendes elavad olendid on omavahel järglaste saamise tõttu sageli muutunud geneetiliselt ülejäänud liigiga väga sarnasteks ning vähimgi muudatus nende keskkonnas võib põhjustada geenimoondusi või isegi väljasuremist.

Kui 18. ja 19. sajandi maadeavastajad tundmatuid saari avastasid, leidsid nad sageli uusi liike, mis olid arenenud aastatuhandetepikkuses eraldatuses. Sama kehtib ka koobaste kohta – igas uues koopas võib leiduda unikaalseid liike, mis saaksid meile õpetada rohkem elu püsimajäämise kohta äärmuslikes elukeskkondades. Pimeduses on veel palju avastada.