Andrei Kuzitškin

FOTO: Erik Prozes

Me elame tänapäeval kultuuridevahelise suhtlemise ja totaalsete keelelaenude maailmas. Selles ei ole midagi koledat. Keeled arenevad ainult harva isolatsioonis. Sõnavara arengule aga aitabki kaasa eelkõige aktiivne suhtlemine eri rahvustest naabritega, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

See, kas ja kuidas omandavad Eesti venekeelsed elanikud riigikeelt, on väga mitmetahuline ja rohkelt käsitlemist leidnud teema. Sellel on lisaks üks väga huvitav tahk, mis on keeleteadlastele ammust aega huvi pakkunud: keelte vastastikune mõju ja segunemine. Niisugust keelte sünteesi nimetatakse teaduses pidžinkeeleks.

See kujuneb siis, kui kaks või enam rahvast on sunnitud omavahel suhtlema, kasutades kommunikatsioonivahendina võõrast sõnavara ja oma grammatikat. Nii kujunes Briti kolooniates ja on levinud üle kogu maailma kuulus pidgin English. Ukrainas aga tuntakse juba üle paarisaja aasta suržikut ehk vene ja ukraina keele segu.

Ma ise olen sündinud ja üles kasvanud Siberis ning veetsin kõik suvevaheajad Tatjanovka külas, kus elasid Valgevenest pärit inimesed. Minu vanaisa Luka ja vanaema Tatjana olid 20. sajandi algul veel lapsena saabunud Siberisse Vitebski kubermangust. Kogu külas kõneldi spetsiaalset tarasjuki keelt: valgevene, vene ja Siberi põliselanike keelte segu.

Kui ma pärast vaheaega külast jälle Tomskisse tagasi jõudsin, pidid kaaslased hoovi peal pingutama, et mind mõista, koolis aga sain esimesel veerandil etteütluste eest aina kolmi. Mõne aja pärast ma muidugi taas «edenesin». Siiski hämmastas mind, et mu Tomski sõbrad ei teadnud selliseid sõnu nagu суница (muldonn), поречка (punane sõstar), вурсить (tujutsema). Need sõnad on minuga jäänud kogu eluks, lihtsalt ma olen õppinud neid kasutama seal, kus mind mõistetakse.

Külast sain kaasa ka erilise valgevene aktsendi, mille üle klassis ja hoovis ikka nalja heideti. Nüüdseks olen suutnud omandada standardse vene keele häälduse, kuid võin vaevata üle minna ka valgevenepärasele kõnepruugile.

Keelte segunemine

Lõppeks elame tänapäeval ju kultuuridevahelise suhtlemise ja totaalsete keelelaenude maailmas. Selles ei ole midagi koledat. Keeled arenevad ainult harva isolatsioonis. Sõnavara arengule aga aitabki kaasa eelkõige aktiivne suhtlemine eri rahvustest naabritega. Nii on vene keeles üle 15 protsendi sõnu võõramaist päritolu, laenatud prantsuse, saksa, hollandi, türgi keelest. Tublisti on vene keelt «parandanud» vanakreeka, ladina ja isegi sanskriti keel.

Tuleb mainida, et vanavene keel on avaldanud olulist mõju ka eesti sõnavarale. Keeleteadlased vaidlevad veel nii mõnegi sõna täpse päritolu üle, kuid paljud on arvamusel, et just vene keelest on pärit sellised sõnad nagu aken (окно), kissell (кисель), laad (лад), lamavoi (ломовой), laup (лоб), liud (блюдо), lusikas (ложка), leib (хлеб), määr (мера), niit (нить), nädal (неделя), pagan (погань, religioosses tähenduses), paast (пост), präänik (пряник), saabas (сапоги), sirp (серп), turg (торг), tusk (тоска), värav (ворота), vaba (свобода).

Eriti meeldib mulle sõna «jaam». Tänapäeva vene keeles tähendab «яма» auku maa sees. Kuid vanal Venemaal tähendas «яма» postijaama, kus vahetati hobuseid, kullerid kandsid aga nimetust ямщик. Selles tähenduses on see sõna säilinud ainult ilukirjanduses ja rahvalauludes. Eestis on aga see saanud üldise liiklusvahendite peatuse tähenduse, olgu tegemist siis busside või rongidega. Veel üks huvitav sõna on «tõlkima», mille taga peitub vene «толковать», mis keskaegsel Venemaal tähendas «selgitama, tõlkima». Tõlke aga nimetati toona толмач’ideks.

Ka tänapäeva Eestis pole vene keelest laenamine kuhugi kadunud. Paraku on selles kippunud tooni andma eelkõige vene keele vägisõnad ja lausa roppused. Minu eestlastest õpilased on samuti korduvalt demonstreerinud, et tunnevad hästi vene väljendeid до х...я, по х...й ja ни х...я себе! Siiski on tavapäraseks saanud eestlaste seas ka hüvastijätusõnad, näiteks «Olgu! Teeme nii! Tšau! Pakaa! Davai!».

Eestlaste sõnavara on rikastanud samuti populaarsed vene multifilmid ja seriaalid. Kõik teavad, kes on «Maša ja karu», mida tähendab мочить (maha lööma), тупой (juhm), крыша (katus maffialikus tähenduses). Paljudele meeldib vene sõna «фамилия», ainult et nad kasutavad seda tähenduses «perekond». Jah, just nii ütlevadki: «Моя фамилия – мама, папа, я.» Seepärast tuleb ainult tervitada, kui mis tahes keeles laiendatakse sõnavara sünonüümide kasutamisega. Siin tekib küll oht aga siis, kui võõrpäritolu sõnu hakatakse kasutama emakeele grammatikareegleid järgides, kuid mitte emakeelsete sõnade kõrval, vaid asemel.

Sünnibki veneesti keel?

Eesti keele õpetamise forsseerimine ainult süvendab seda ohtu. Paljud Eesti venekeelsed elanikud lähevad lihtsama vastupanu teed: nad omandavad kuidagimoodi sõnavara, aga ei õpi ära grammatikat. Seepärast suudavad need, kes on läbinud eesti keele kiirkursuse, küll tekste lugeda ja mõista, kuid kõnelda oskavad kehvasti. Oma mõtete väljendamiseks kasutavad need vastselt eesti keele omandanud inimesed agaralt emakeele grammatikat. Nii sünnibki uus, veneesti keel.

Kui ma Eestisse saabusin, täheldasin kohe kohalike venelaste keeles mitmeid iseärasusi. Esijoones on nende keel mõistagi vaesem kui Venemaa kirjanduslik ja kõnekeel. Kõnes ja grammatikas tehakse Eestis vigu mitte ainult argisuhtlemises, vaid isegi venekeelses ajakirjanduses.

Teiseks risustub vene kõnekeel kiiresti eesti sõnadega. Huvitav on selle juures, et neid sõnu kasutavad ka eestlased, aga arvates, et need on üle võetud vene keelest. Ent vene keeles selliseid sõnu lihtsalt pole! Üks näide on кандидировать. Sellele on tähelepanu juhtinud paljud keeleteadlased, kuid sõna kasutavad jätkuvalt nii venelased kui ka eestlased. Riiklike ametite ja ministeeriumite ning kaubanduskeskuste nimesid ütlevad eestivenelased välja eestikeelsena. See on mõistetav. Küll on aga üllatav, et venelased kasutavad laialdaselt korraga eesti sõnu ja vene grammatikat.

Kord astusin New Yorgis Brighton Beachil kauplusse, millel rippus venekeelne silt «Продукты из России». Seal pöördus vanem naisterahvas müüja poole: «Боб! Наслайсай мне полпаунда чизу!» (umbkaudses inglise-eesti segatõlkes «Bob! Slaissi mulle pool naela tšiisi!») Ma uskusin, et see on kõige eredam keelte segunemise näide. Kuid Tallinn suutis mind veel rohkem vapustada. Toon ära ainult mõned lausejupid, mida olen kuulnud ühistranspordis, kauplustes, tänaval.

«Надо максать коммунальные арведы…»

«Кюсимусы есть? Кюсимусов нет…»

«У вас сулараха есть? Нет суларахи? Тогда кардигой платите…»

«Я вчера работу кыйкнул…»

«Я пошла на Балти-яму маму встречать…»

«На работе палку давали…»

«Учи это и положи себе в голову…»

See oleks lausa naljakas, kui poleks nii kurb. Tallinna ja Tartu keeleteadlased on veendunud, et niisugused kohaliku vene keele eripärad on igati seletatavad ega näe põhjust muretseda.

Kõnekultuuri allakäik

Teadlaste arvates peitub suurim oht hoopis eestivenelaste kõnekultuuri allakäigus. Mina aga usun, et vene ja eesti keele segunemine ohustab tõsiselt nii vene kui ka eesti keelt. Tekib terve ühiskondlik-etniline rühm inimesi, kes on oma keele unustanud, uut aga pole omandanud. Uus santkeel on otsekui kark ning murendab eesti keelt ja hukutab vene keele. Mõnikord tasub meelde tuletada Lenini loosungit: «Parem vähem, aga paremini!»

Vältimaks kogu Eestit hõlmavat keelekatastroofi, tuleb tõsta venekeelsetele eesti keelt õpetavate inimeste ettevalmistuse taset. Nad peavad loomulikult oskama väga hästi vene keelt, sest muidu tõhusat kommunikatsiooni õpilastega ei teki. Minu praktikas on olnud juhus, kui vene neiu luges suurepäraselt eestikeelset teksti, tundis kõiki grammatikareegleid, aga ei osanud loetut vene keelde tõlkida ega mõistnud seda üldse. Selgus, et ta oli õppinud eesti keele õpetaja käe all, kes ei osanud kuigi hästi vene keelt ning järelikult ei osanud ka hinnata neiu tõlkeoskust ega isegi nõudnud seda.

Mina eelistaksin täiendada keelekursusi elava rühmasuhtlusega eesti keele kõnelejate keskkonnas. Kui õpetaja on üksi silmitsi õpilastega, tekib tal tugev kiusatus ka ise kasutada veneesti keelt. Seepärast on algatus korraldada Tallinnas eesti ja vene noorte ühisüritusi igati tänuväärne ja õige. Keelekursustel tuleks aga õpilasi viia Lõuna-Eestisse ja jätta nad nädalaks mõne perekonna rüppe, kus vene keelt üldse ei mõisteta. Ega vaadata ka Vene telekanaleid.

Ja mõistagi ei tasu võitlust rassipuhtuse eest ajada segi võitlusega keelepuhtuse eest. Rassiline üleolek on bioloogia seisukohalt tee, mis viib väljasuremisele, eetika seisukohalt lihtsalt labane. Keele eeskujulik oskamine on aga kõrge kultuursuse tundemärk mis tahes seisukohalt vaadates.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.