Külast sain kaasa ka erilise valgevene aktsendi, mille üle klassis ja hoovis ikka nalja heideti. Nüüdseks olen suutnud omandada standardse vene keele häälduse, kuid võin vaevata üle minna ka valgevenepärasele kõnepruugile.
Lõppeks elame tänapäeval ju kultuuridevahelise suhtlemise ja totaalsete keelelaenude maailmas. Selles ei ole midagi koledat. Keeled arenevad ainult harva isolatsioonis. Sõnavara arengule aga aitabki kaasa eelkõige aktiivne suhtlemine eri rahvustest naabritega. Nii on vene keeles üle 15 protsendi sõnu võõramaist päritolu, laenatud prantsuse, saksa, hollandi, türgi keelest. Tublisti on vene keelt «parandanud» vanakreeka, ladina ja isegi sanskriti keel.
Tuleb mainida, et vanavene keel on avaldanud olulist mõju ka eesti sõnavarale. Keeleteadlased vaidlevad veel nii mõnegi sõna täpse päritolu üle, kuid paljud on arvamusel, et just vene keelest on pärit sellised sõnad nagu aken (окно), kissell (кисель), laad (лад), lamavoi (ломовой), laup (лоб), liud (блюдо), lusikas (ложка), leib (хлеб), määr (мера), niit (нить), nädal (неделя), pagan (погань, religioosses tähenduses), paast (пост), präänik (пряник), saabas (сапоги), sirp (серп), turg (торг), tusk (тоска), värav (ворота), vaba (свобода).
Eriti meeldib mulle sõna «jaam». Tänapäeva vene keeles tähendab «яма» auku maa sees. Kuid vanal Venemaal tähendas «яма» postijaama, kus vahetati hobuseid, kullerid kandsid aga nimetust ямщик. Selles tähenduses on see sõna säilinud ainult ilukirjanduses ja rahvalauludes. Eestis on aga see saanud üldise liiklusvahendite peatuse tähenduse, olgu tegemist siis busside või rongidega. Veel üks huvitav sõna on «tõlkima», mille taga peitub vene «толковать», mis keskaegsel Venemaal tähendas «selgitama, tõlkima». Tõlke aga nimetati toona толмач’ideks.