ISISe võitleja

FOTO: SCANPIX

Euroopas ja Aafrikas niinimetatud pühasõdalaste terrorismi all kannatanud kohtade nimekiri kasvab kiiresti: mereäärne Grand-Bassam Elevandiluurannikul, ööklubid Pariisis, transpordikeskused Brüsselis jne, kirjutavad Nigeeria endine president Olusegun Obasjano, Etioopia Föderaalse Demokraatliku Vabariigi välisminister Tedros Adhanom Ghebreyesus ja Müncheni julgeolekukonverentsi eesistuja Wolfgang Ischinger.

Euroopas on hiljutised uuringud näidanud, et Islamiriik (ISIS) on loonud terroristlike gruppide võrgustiku, mis on palju ulatuslikum ja sügavam, kui ametivõimud eelnevalt arvasid. Aastatel 2013-2015 kasvas Aafrikas džihaadivägivallast tulenevate surmajuhtumite arv kolmekordseks, kui üle kogu mandri korraldasid rünnakuid Boko Haram, al-Shabaab, ISIS ja teised rühmitused. Kuna ISISe ja Al-Qaedaga seotud rühmituste vaheline rivaalitsemine kasvab, on tõenäoline, et ka vägivald laieneb.

Mõlemal mandril on poliitikakujundajatele väljakutseks terrorismi kasvu ohjes hoidmine, andmata sealjuures käest raskesti võidetud vabadusi. Selle väljakutsega silmitsi seismine on ühine üleskutse meile kõigile, sest ühine lahendus on ainuke jätkusuutlik variant. Selle eesmärgi nimel teevad kaks turvaplatvormi koostööd läbi ainulaadse mandritevahelise partnerluse.

Aprillis toimus Etioopias Müncheni turvakonverentsi tuumikrühma kohtumine, millele järgnes viies Tana kõrgetasemeline foorum Aafrika turvalisusest. Riikidevaheliste ja globaalsete turvariskide ees – sealhulgas džihaaditerrorism, aga ka pandeemiad ja kliima soojenemise tagajärjed – on vajadus lähedasema ning tõhusama Euroopa-Aafrika koostöö järele selgem kui kunagi varem.

Džihaadirünnakute enneolematu hulk

Viimaste kuude jooksul mitmetes riikides toimunud džihaadirünnakute enneolematu arv on näidanud, kui haavatavaks on muutunud meie ühiskonnad ja kui riikideülene on oht. Ükski rühmitus ei illustreeri eesseisva väljakutse loomust paremini kui ISIS. Alguse saanud terroristirühmitusena, mis lõikas kasu Iraagi ja Süüria riikide läbikukkumisest, on see levinud nagu viirus Afganistanist Nigeeriani ning läbi viinud või inspireerinud rünnakuid ka nii kaugel välismaal, kui seda on USA ja Filipiinid. Lisaks oma territoriaalsetele vallutustele ja järgijate füüsilistele võrgustikele on ISIS kanda kinnitanud ka veebis ning seda rohkem kui ükski teine džihaadiorganisatsioon.

ISISe ja teiste sarnaste rühmitustega võitlemine vajab strateegiat mõlema lahinguvälja jaoks – nii füüsilise kui digitaalse. Selline lähenemine peaks sisaldama sõjaväelisi komponente, täiendatud luuretööd ning tõhusamat infojagamist. Peame aga tegema rohkem, kui lihtsalt džihaadiviiruse alla suruma – peame selle välja juurima. Eesmärgi saavutamiseks peame pöörama tähelepanu džihadismi algpõhjustele ja tingimustele, mis lubavad sellel jõudsalt kasvada.

ISISe hiljuti Iraagis ja Süürias kannatatud tagasilööke ei peaks tõlgendama kui märke selle eelseisvast hävingust. Vastupidi, ISIS ja teised rühmitused otsivad oma leviku soodustamiseks uusi kohti ja tingimusi ning neid leitakse liiga tihti. Aafrika riigid on eriti ohus: džihaadirühmitused on korduvalt näidanud oma võimet korratust ja riikide nõrkasid struktuure ära kasutada. ISISe edusammud Liibüas on vaid kõige värskemaks näiteks.

Al-Qaedal ja ISISel võivad olla ülemaailmsed püüdlused, kuid nende võime ühiskonda sisse imbuda sõltub siiski tugevalt kohalikest tingimustest. Džihaadiorganisatsioonid üritavad ebastabiilsetes ühiskondades ära kasutada tõrjutud rühmade rahutust. Seetõttu peavad džihaadivastased strateegiad keskenduma haavatavate riikide tugevdamisele ja nende tingimuste eemaldamisele, mis lubavad džihaadirühmitustel kanda kinnitada. Eriti pakiline on olukord Põhja-Aafrikas, Ida-Aafrikas ja Sahelis, kus džihadistid praegu tegutsevad, kuid pikemas perspektiivis vajavad tähelepanu ka teised mandri osad.

Aafrika arenemine

ÜRO prognooside järgi kasvab Aafrika rahvastik järgmise 35 aasta jooksul rohkem kui kahekordseks – 1,19 miljardist 2,48 miljardini – mis toob kaasa suuri võimalusi ja väljakutseid. Kui riigid suudavad oma elanikele pakkuda eduks vajalikke infrastruktuure ja institutsioone, saavad neist 21. sajandi kõige dünaamilisemad ühiskonnad.

Kui nad peaksid aga läbi kukkuma, võib tulemuseks olla laiaulatuslik ja kiirendatud riikide kokkuvarisemine ning miljonite inimeste vaesumine ja potentsiaalne radikaliseerumine. Sellise tulemuse mitmete hirmsate tagajärgede hulka kuuluksid veel ka massimigratsioon Euroopa ja teiste lääneriikide poole ning viljaka pinnase tekkimine uue põlvkonna džihadistide värbamiseks.

Aafrika arenemise olulisus terve maailma jaoks peaks olema iseenesestmõistetav. Olenemata kõrgetest panustest pole Euroopa ja rahvusvaheline kogukond pühendanud probleemile vajalikul hulgal tähelepanu ega ressursse. Rohkem kui eales varem ei ole praegu tark lasta olukorral jätkuda. Tugevam partnerlus Euroopa ja Aafrika vahel muudaks kõike.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org