Vahur Randveer: kilovattides auto luksust mõõtmas ehk populism kuubis

Vahur Randveer Foto: Erakogu

Lugesin suure huviga eelmine nädal ajalehtedest rahandusministeeriumi ettepanekut reformida firmaautode maksustamine kilovatipõhiseks ja kleepida osa autode numbrimärkidele spetsiaalsed erimärgiseid ning leian, et see plaan ei pea vett, kirjutab BCS Auto OÜ juhatuse liige Vahur Randveer.

Rahandusministeerium leiab, et sõiduautode luksuslikkust väljendab kõige paremini selle mootori võimsus ning seaks edaspidi erisoodustuse maksustamise just sellest parameetrist sõltuvusse.

Äripäev kiidab lausa juhtkirjas rahandusministeeriumi plaanile kaasa, öeldes, et «kilovatipõhine maksustamine aitab just segakasutuses olevate luksussõiduautode maksustamise teema lahendamisele kaasa. Erisoodustus on enam seotud hüve väärtusega. Ja väärtus on seotud mitte hinnaga, vaid auto võimsusega, millega manipuleerida raskem. Võimsam auto on luksuslikum.»

Autode rentimise ja müügiga tegeleva ettevõtte omanikuna ei saa ma selle üldlevinud, kuid eksliku väitega kuidagi nõus olla. Võimsuse ja luksuse vahel ei ole niivõrd suurt seost, kui väidetakse. On küll aga võimsaid autosid, milles luksusest (tegelikult elementaarsetest mugavustestki) lõhnagi pole. Samas on küllaldaselt luksusautosid, mis tagasihoidlike kilovattide najal juhti-kaasreisijaid piisavalt hellitada suudavad (nii Mercedes-Benz, Audi kui BMW pakuvad ridamisi 110-125kW võimsust arendavate mootoritega sõidukeid). Parim luksuse kriteerium on siiski hind – kui üks tarbeese maksab mitu korda rohkem kui teine, on üldjuhul tegemist siiski luksusega.

Kummalisel kombel olen selle teema juures ühtäkki nõus vasakpoolsete poliitikute sõnadega – sotsiaaldemokraat Rainer Vakra ütles, et kilovattide asemel tuleks arvestada heitgaase ja kahju keskkonnale. «Näiteks elektriauto Tesla Model S kõige lahjem mudel on 250 kW,» kirjutas Vakra oma sotsiaalmeedia postituses. Keskerakondlasest linnaosavanem Raimond Kaljulaid viitas aga maailma muutumisele: «Mis on tänapäeval tööaeg või töökoht, kui enamik väikeettevõtjaid on kogu aeg natuke tööl, kõikjal kuhu kiire andmeside ulatub?» küsis ta. Eks ole, mõttekohti on tegelikult hulgim.

Rääkimata paratamatult tõstatuvast pisiasjast, kuhu ja kuidas ikkagi numbrimärgile firmasõidukit tähistav kleebis lisada kui üleüldise ülereguleerimise käigus üdini ära reguleeritud registrimärgil selliseks otstarbeks sobilikku kohta ette nähtud pole? Kas lõpuks ometi julgevad Eesti bürokraadid ka euronõuetele vilistada, «püha» eesmärgi nimel?

Mida ma öelda tahan, on see, et kaaluge seda teemat veidi veel, lugupeetud rahandusministeeriumi ametnikud, ärge palun astuge neid kaheldava sisulise väärtusega üdini populistlikke samme ülepeakaela.

Eks maksudega ole meil viimasel ajal ju päris mitu korda ämbrisse astutud, näiteks viimatise aktsiisitõusu järel on kütusemüük meil kukkunud pea kümme protsenti ning mootorikütuste hind Eesti tanklates on praegu sama, mis näiteks Saksamaal (ise nägin, mitte kuuldavasti).

Naljaga pooleks (kuigi see naer on läbi pisarate) võib öelda, et me parandasime oma aktsiisitõusuga Läti maksulaekumist – tänu hinnatõusule tangivad Eesti logistikaettevõtted rohkem Lätis ning nii ei pea lätlased ise aktsiise tõstma – kasvanud läbimüük teeb sama töö ära!