Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/09/19/75895t1ha0bf.jpg)
Ameerika valijatele ei meeldi, et nende rahaga makstakse kinni Wall Street'i langenud kuningate vead. Poliitikud ja päästeplaani toetajad on justkui ühest suust tõtanud kinnitama, et ka nemad ei salli kinnisvaramullilt koort riibunud kröösustele maksumaksja dollaritega pääsetee sillutamist, aga midagi muud ei jää üle. Mitmeks satsiks jagatud 700 miljardi dollari suuruse laenuturu elus hoidmisega püütakse ära hoida palju hullemat lööki majandusele ja
inimeste heaolule, millest toibumine kestaks aastaid või koguni aastakümneid. Viimast ei taha keegi ning parlamendi «jah» ilmselt tuleb.
USAs toimuvat jälgides tasub märgata kui avalik on olnud arutelu päästeplaani üle. Rahandusminister Henry Paulson istus mitmel päeval ja palju tunde parlamendiliikmete küsimuste tule all. Iga huviline terves maailmas võis jälgida nii tema vastuseid kui ka kulmukortsutusi.
Kuigi riigi nii suur sekkumine on turumajanduse alusideest mõeldes mitmeti tõlgendatav, püsib demokraatia ja otsustajate kohustus oma plaane põhjendada.