Forsmarki tuumajaamas Rootsis avastati 28. aprillil töötajate riietelt radioaktiivseid osakesi. Rootslased hakkasid uurima, kust need pärit võivad olla. See oli 30 aastat tagasi vaba maailma jaoks esimene vihje, et Nõukogude Liidu lääneosas on juhtunud ränk tuumaõnnetus ning üle Euroopa levivad saastunud pilved.

Sovetlikule süsteemile iseloomulikult püüti esialgu lihtsalt maha vaikida, et 1986. aasta 26. aprilli öösel oli ühe reaktori katsetamisel tehtud saatuslik viga, mis viis väga suure õnnetuseni. Tagajärgede ulatus oli kolossaalne. Kasutamis- ja/või elamiskõlbmatuks muutus maa-ala, mis on võrreldav kolmveerandiga Eesti pindalast. Elanike evakueerimist alustasid võimud alles teisel päeval pärast õnnetust ja evakueerimine 30 km raadiuses õnnetuspaigast jõudis lõpule alles kuu aega hiljem.

Selle kohutava õnnetuse vahetutele, füüsikaliselt mõõdetavatele tagajärgedele lisandus aga kommunistlikule režiimile nii omase varjamise ning sunnimeetodite tõttu hirm ja usaldamatus, mille jälgi võime näha praeguseni.

Ka toona Nõukogude okupatsiooni all elanud Eesti inimesteni jõudsid uudised Tšornobõli katastroofist esmalt lääne uudisekanalite kaudu. Päikesepaistelisel 28. aprillil ei osanud aga siinmail keegi aimata, et peagi kutsutakse sõjaväe «kordusõppustele» umbes 5000 meest Eestist. Nagu kirjutab tänases lehes Jüri Reinmann, pandi need inimesed tegelikult labidatega radioaktiivset prahti koristama. Nende saatusekaaslasi oli kokku umbes 600 000.

Epidemioloogid Mati ja Kaja Rahu on Tšornobõlis käinud Eesti meeste tervisekäiku uurinud veerand sajandit (vt PM AK 23.04). Objektiivsete mõõtmiste järgi tuleb välja, et NLi võimud siiski ei lasknud neil meestel saada suuri kiirgusdoose ja suremus haigustesse ei ole nende hulgas suurem kui teiste sama vanade Eesti meeste seas. Küll on see 30 aasta tagune sundkäik katastroofipaika jätnud jälje paljude meeste vaimsele heaolule. Mis oleks aga pidanud 1986. aastal sisendama neisse meestesse usku, et varjav ja valetav režiim räägib neile nende isiklike kiirgusdooside kohta tõtt? Nad on elanud pikki aastaid hirmu paine all.

Pole ka raske mõista, miks on leedulased ärevuses, jälgides uudiseid, kuidas Valgevenes Astravetsis kerkib uus tuumajaam, mida ehitab peamiselt Rosatom. See jaam on mitu korda lähemal Leedu pealinnale Vilniusele kui Valgevene pealinnale Minskile. Mingit erilist usaldust ei sisenda leedulastesse ka Valgevene diktaatori Lukašenka soveti-tüüpi režiim. Mida nad teevad, kui õnnetus peaks juhtuma?

Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur inspekteerib Valgevene tuumajaama ja nende ohutusreegleid. Iga tuumakatastroof on toonud kaasa nii tehnilisi kui ka poliitilisi õppetunde. On tõsi, et õnnetuse tõenäosus on väike, ent selle tagajärjed võivad olla sedavõrd katastroofilised, et mitte keegi ei soovi sellest uuest õppetunnist osa saada. Leedulaste hirm ja usaldamatus on igati mõistetav.