Ahto Lobjakas: Ilvese e-Panoptikum

Poliitikaanalüütik Ahto Lobjakas Foto: Kanal 2

Eelmine nädal tõi ja viis suurema järellainetuseta ühe järjekordse Toomas Hendrik Ilvese intervjuu Eesti Vabariigi presidendina. Briti päevalehe The Guardiani usutlus (21. aprill) liigub ammu sisetallatud radu mööda: Eesti president on üllatavalt hea inglise keele ja Ameerika haridusega Twitteri-«külavanem», kes ühel ilusal päeval veerand sajandit tagasi tuli mõttele oma pisike kodumaa digiteerida.

Kõik on nagu ikka, kuni jõuame kohani, kus Ilves kirjeldab midagi, mida ta nimetab «Locke’i leppeks» kodaniku ja riigi vahel. Siin peaks mõtlemise koht olema kõigil, kelle külavanemaks Ilves meie maailmanurgas pretendeerib. Osundagem usutlust: «Eesti on 21. sajandi demokraatlikult läbipaistva võrguühiskonna teedrajav mudel... kus igaühele antakse digitaalne numbrimärk (analoogia on autoga – A. L.). Meie eesmärk on muuta võimatuks halbade asjade tegemine,» seletab Ilves.

Briti viisakusega uurib usutleja, kas ta võib oma kõrvu uskuda: «Aga mis saab privaatsusest selles kodanike kavatsuste andmebaasis? ... Kas pole nii, et [Ilves] loob omamoodi 21. sajandi panoptikumi, Jeremy Benthami 18. sajandi «lihtsa arhitektuuriidee» digitaalset remix’i, kus saab jälgida kõike, mida inimesed ette võtavad?» «Privaatsus on eksitav kinnismõte,» vastab president. Eesti süsteem rajaneb usaldusel. Riikliku andmebaasi juurde pääsevad vaid võimud ja nemad peavad igast andmeuuringust kodanikku teavitama, seletab Ilves.

Briti ajakirjanik on oma lugeja jaoks oma töö teinud viitega «kodanike kavatsuste andmebaasile» (orwellilik) ja Benthamile, kelle panoptikum seondub otsejoones vanglaga. Ükski britt ei lepiks abstraktse tagatisega, millele valitsus annab nimeks «usaldus».