Politoloog Alar Kilp.

FOTO: Margus Ansu

Täna peetakse Tartu Ülikoolis sallivuse päeva. Kui sallivuseks pidada seda, kui ise ei pea õigeks, ent teiste puhul aktsepteerin, siis otseses tähenduses sallivaid ja sallimatuid ühiskondi ei ole, kirjutab sallivusest Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor Alar Kilp.

Ühelt poolt on mingi käitumis- (nt varastamine, pedofiilia) või väljendusviisi (nt rassism) sallimatus ikkagi õigustatud. Teiselt poolt täidab sallimatus ka vajalikku funktsiooni nii riigis, ühiskondlikes organisatsioonides ja kodanikeühendustes kui ka üksiku inimese elus.

Poliitiline sallimatus

Riigid on õigustatult sallimatud juhtudel, kus ohustatakse riigi julgeolekut, avalikku korda või ühiskonnas (ja kultuuris) kõigile kehtivaid norme. Liberaaldemokraatlikud riigid on keskmiselt sallivamad üksikisikute ja vähemuste ning vaadete, veendumuste, ideoloogiate ja eluviiside paljususe suhtes kui mitteliberaalsed autoritaarsed riigid, kuid sarnaselt kõigi ülejäänud riikidega tõmbavad ka nemad kusagile piiri, kust alates sallivus lõpeb. Nii ei sallita meil (veel?) polügaamiat ja eutanaasiat ega (enam) ihulist karistamist vanemate või tööandjate poolt. Riik jälgib, et meie ühiskonnas keegi niimoodi kehtestatud sallimatusnormist üle ei astuks.

Samuti kehtestab ja kontrollib riik ühiskondlike gruppide vahelist sallimatust. Kui üks grupp taunib ja teine pooldab aborti, siis kaitseb riik kõiki aborditegijaid, kuna riigis on kehtestatud norm, mille järgi on abordi tegemine või tegemata jätmine inimese valik, mida teised ühiskonna liikmed ja grupid keelata ega takistada ei või. Samamoodi nihutas riik ka kooseluseadusega õigustatud sallivuse piiri edasi, andes sama- ja erisoolistele paaridele õiguse registreerida end perekonnana. Praegu kaitseb riik registreeritud kooselusid kõigi nende eest, kes kooseluseadust ei poolda («ei salli»).