Krister Paris: valimised läbi vere ja pisarate

Krister Paris Foto: Erakogu

ERRi Moskva korrespondent Krister Paris kirjeldab presidendivalimiste ajal Minskis toimunut ja tõdeb, et Lukašenka sülitas demokraatlikule maailmale lihtsalt näkku.
 

«Kuradi lits, värdjas, tulid välja, siis sünnita!» röögivad pikali pekstud silmanähtavalt rasedale naisele turvistes ja rasketes saabastes tüübid, selja peal kiri «OMON». Järgnevad jalahoobid. Kõhtu. Näkku veel sündimata lapsele.

Kuidas meeldib? Arvate, et keegi, kelles kübekegi inimlikkust, pole selleks võimeline?

Kahjuks on see kõigest üks katkend sellest, mis sündis Minskis valimispäeva õhtul. Jalgade ja kumminuiadega käidi üle kõigest, mis ette jäi. Kaameratest jäid maha killud, inimestest verdjooksvad tombud, kes arstiabi asemel kongidesse tiriti. Kes suutis äraviijate vahel omal jalal minema kõndida, sai vastu vahtimist, kui jõuti pimedale kõrvaltänavale.

Presidendikandidaat Andrei Sannikovi naine Irina Halip võeti maha, kui ta andis autoga Minskist põgenedes otse-eetris telefoniintervjuud. «Nad löövad mind näkku!» kostsid viimased kriisked. Sannikov ise, leebe viisakas intelligent, lootis pärast väljakul läbipeksmist pääseda haiglasse, aga lõpetas hoopis kongis.

Kumbagi neist ootab Lukašenkale vastuseismise eest kuni 15 aastat laagrit. KGB ei halastanud ka nende kolmeaastasele pojale. Õnneks tundis tema vanaema stalinlikke meetodeid: poissi lastekodusse viima tulnud ametnikud ei leidnud eest enam kedagi.

Jätkata? Rääkida ligemale 600 inimese lugu, kes tulid väljakule, et öelda «ei» Aleksandr Lukašenka režiimile? Kes sattusid juhuslikult OMONi kumminuia ette? Kellele tuldi parimaid GULAGi traditsioone järgides kell neli öösel koju järele, et vastaline meelsus kongides välja klohmida?

Minge Valgevenesse ja rääkige inimestega. Rääkige ka batka toetajatega. Kuulake kõik ära. Kellel on sees kübekegi inimlikkust, hakkab lihtsalt nutma. Mina kirjeldasin nähtut Lukašenkale hääle andnud taksojuhile. Reaktsioon oli... pikk vaikus. Ja siis: «Vot kakaja suka!» Seda häält ei saa batka enam kunagi. Ja see, milliste sõnadega kostitasid Lukašenkat ülejäänud taksojuhid, ületab üldse viisakuse piirid. Elada pea stalinlikus diktatuuris ei tähenda, et inimesed ei näe, mis sünnib.

Muidugi need, kelle pilk küündib vaatama riikliku telekanali kaadri taha. Ja need, kes näha tahavad. Wikileaksi lekkinud materjalis Urmas Paeti pikast-pikast kohtumisest Lukašenkaga pole iseenesest midagi halba. Batka otsis sõprust läänega ja Eesti oli hea lüüs, mille kaudu anda oma sõnum edasi ameeriklastele, kelle kaudu see nüüd välja tuligi. Miks ei, kui inimene ütleb, et tahab suhteid parandada. Lääne diplomaadid olid siiralt valmis andma Valgevene valimistele positiivset hinnangut, ehkki nood ei väärinuks seda ka parima tahtmise korral. Aga nii, avansina, prooviks.

Pärast seda verepulma, mis Valgevenes sündis, aga aitab. Ei mingit positiivset hõlmamist. Ei mingeid sõprade läbirääkimisi. Lukašenka, kes kutsus inimeste poolsurnuks peksmist pealt vaatama, lihtsalt sülitas meile kõigile näkku.

Piltlikult lasksid Valgevene TV libareaalsusest end pimestada paljud. Pärast eelmiste valimiste varastamist 2006. aastal kehtestas Euroopa Liit küll Lukašenka ning tema kõrgemate jüngrite suhtes viisakeelu. Kuid hiljem seegi leebe sanktsioon peatati. Sisuliselt ostis Lukašenka end karistusest vabaks klassikalise terroristi kombel: pani algul mitu opositsionääri eesotsas vastaskandidaadi Aleksandr Kazuliniga aastateks vangi ning laskis siis vastukaubana paremate suhete eest jälle lahti.

Pole välistatud, et mõne aasta pärast üritab ta sama trikki korrata, eriti kui suhted Venemaaga jälle hapuks lähevad. On ju nüüd pantvangegi rohkem. Kui üldse midagi, tõestas Lukašenka aga vana aksioomi paikapidavust: terroristidega läbirääkimisi ei peeta. Pantvangistamisest kujuneb hõlpsasti elustiil.

Ei maksa teha illusioone. Võimalused niisugust, euroopalikku Põhja-Koread viljelevat režiimi mõjutada jäävad vägagi piiratuks. Pärast äraleppimist Venemaaga (avalikult pole siiani teada, mis oli selle hind Valgevene jaoks) pole Minskil lääneriike taas enam vaja. Viisasanktsioonid, jah. Aga edasi?  Edasi polegi muud, kui näidata põhimõttekindlust. Eesti on Valgevene vägivalla hukka mõistnud. Sellest ei piisa. Peaksime toetama karmimat võimalikku liini selle kurjategija kohtlemisel. Lukašenka tõestas enam kui kuhjaga, et tingimisi karistuse olemust ta paadunud retsidivisti kombel lihtsalt ei mõista. Küsimus pole ju ainult Valgevenes.

Olen näinud, kuidas Lukašenka kurjus nakkab. 2006. aastal jahmusin, kui kogesin Vene eriteenistusi kasutamas Peterburis IMFi tippkohtumise ajal sarnaseid võtteid, milliseid praktiseerisid pool aastat tagasi ametivennad Minskis. Nüüd on põhjuseta vahistamisest saanud Venemaal norm.

Ja ikkagi on Lubjanka peremeestel veel pikk tee minna. Praegu Minskist saabudes tundsin Vene miilitsat nähes peaaegu rõõmu: ikkagi inimesed! Üldjuhul FSB dissidentidele koju järele ei tule; neil, kes käed üles tõstavad, lastakse demonstratsioonidelt vabalt lahkuda.

Aga kauaks jagub sedagi? Boriss Nemtsovi äsjane 15 päevaks istumapanek vales kohas tänavaületamise ja ropendamise eest ei erine Valgevene stiilis õigusemõistmisest millegi poolest: kohtunik keeldus läbi vaatamast videoid ja tugines vaid kahe omonlase tunnistustele. Ja mis veel hullem – Lukašenka meetodeid ahmib häbenemata Ukraina president Viktor Janukovitš. Meedia mahasurumine, opositsiooniliidrite suunatud vangistamine – kuidagi tuttav kõik. Kauaks suudavad ukrainlased vastu seista, enne kui apaatselt ka enda juhist batka kroonivad? Ja kes on järgmine?

Tegelikult saame anda oma panuse lukašismi pidurdamisse me kõik. Tundsime möödunud aastal kergelt hämmastunult rõõmu, kui Venezuela nafta hakkas veerema läbi Eesti sadamate Valgeveneni. Mitmed ärimehed on paigutanud viimastel aastatel raha sealsetesse ettevõtetesse. Isegi Tartu uued bussid valmivad seal. Sõnaga, Minski stalinliku «majandusime» püsimises pole just väga vähe ka meie panust.

Me kõik, nii ärimehed kui poliitikud, jäime liiga kauaks imetlema Valgevenet läbi televisiooni. Äratus oli jõhker. Aga ärgata võime selge südametunnistusega. Nii need, kelle raha teenib (veel) Valgevenes juudaseekleid, kui need, kes ostavad sealseid kaupu.

Ärimehed ütlevad sageli, et tahavad äri ja poliitika lahus hoida. Aga äri ja kuritegevuse? Lukašenka režiimi käest teenitud eurodel on vere- ja vanglahais man.

«Kuradi lits, värdjas, tulid välja, siis sünnita!» Või ajame ikka äri ka sellise kaabakaga?