Aastast 2013 on Eestis 23. aprillil tähistatud veteranipäeva. See on tähtpäev, millega peetakse meeles tuhandeid mehi ja naisi, kes on 1990. aastatest osalenud Eesti kaitseväe välisoperatsioonidel.
Juhtkiri: meie oma veteranipäev (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti lähiminevikust võib tuua näiteid tähtpäevadest, mida ühiskond pole omaks võtnud. Üks selliseid on septembrikuine vastupanupäev, mis vajus unustusse enam-vähem kohe, kui oli kalendrisse lisatud. Veteranipäevaga pole õnneks nii läinud, sellega seoses on lühikese ajaga välja kujunenud juba omad rituaalid ja sümbolid, mille rahvas tundub olevat ka omaks võtnud.
Sellest annavad tunnistust kas või sinimustvalged lilled, mida kantakse iga aastaga aina rohkem ning mille kinnitavad ühtmoodi meelsasti rinda nii noored kui ka vanad. Sinist värvi lilled on läbi aegade sümboliseerinud ustavust, neid on traditsiooniliselt kingitud koju naasnud sõjameestele.
Rahvusvärvides lillest on saanud tänapäeval teatud mõttes ka rahvusliku ühtsuse ja solidaarsuse märk. Teisalt on see ka märk toetusest Eesti kaitseväele, mis on alates taasloomisest läbi teinud tunnustamisväärse arengu. Positiivselt muutunud on nii kaitsevägi ise, tema kuvand kui ka ülejäänud ühiskonna suhtumine kaitseväkke. Kaitsevägi kuulub Eestis enim usaldatud institutsioonide hulka, ajateenistus ja sõjaväelasekutse on muutunud noorte hulgas populaarseks. See on hoopis midagi muud kui 1990. aastatel, kui kaitseväel ja ajateenistusel lasus veel okupatsiooniarmee taak, mälestus ajast, mil eestlasi oli sunnitud rahvusvahelist õigust eirates võõrvõime teenima.
Uuel iseseisvusajal on eesti keeles muutunud ka sõna «veteran» tähendusväli, mille nõukogude aeg oli rikkunud. Toona ei tähendanud «veteran» mitte ainult sõjas käinud inimest, vaid seostus ka «kilisevate-kolisevate» ning järjekorras häälekalt oma privileege taga nõudvate tegelastega, mh töö-, partei- ja kõikvõimalike muude sotsialistlike veteranidega. Veteranistaatus tähendas toona ikka eeskätt hüvesid ja eesõigusi ning mõnes postsovetlikus riigis on see nii veel tänini.
Kuid õnneks mitte meil. Nüüd on veteranid omad ning ka veteranipäev on tähtpäevana meie oma. Kaitseväe välismissioonidel on praeguseks teeninud üle 2500 mehe ja naise, mõnigi neist on missioonil kaotanud tervise. Olgu täna päev, mil mõtleme nende peale, kes meid kaitsevad ja on vajadusel valmis meie riigi eest kõik andma. Välismissioonid on ikka olnud ja on edaspidigi meie riigi julgeoleku seisukohalt tähtsad. Seega, suur tänu kõigile endistele ja praegustele Eesti sõjameestele!