Lea Danilson-Järg: lastest loobumise lõpetab õiglane maksustamine, mitte toetused

Lea Danilson-Järg Foto: Erakogu

Elukvaliteedi säilitamine ja parandamine käib praegu lastest loobumise hinnaga. Kolmas laps võiks tuua olulise maksusoodustuse, pakub haldusjuhtimise magister ja kolme lapse ema Lea Danilson-Järg.

Eelmisel nädalal kirjutas Avo-Rein Tereping, et lasterikkad pered on meie põhiseaduses pandud puudega inimestega ühte paragrahvi. Kõige kahetsusväärsem pole aga see, et perekonda käsitlevat paragrahvi pole sobivamaks peetud, vaid et lapsed ongi praeguse elukorralduse juures puudega võrreldav probleem.

Makstakse ju täies töö- ja elujõus lapsevanematele laste tõttu toetustki. Sõna «toetus» kinnistab omakorda laste kui toimetulekuprobleeme põhjustava nähtuse kuvandit ega aita rahasummast sõltumata pere suurendamist populaarsemaks muuta.

Lastega pered ei vajaks üldjuhul üldse toetust ning saaksid väga hästi hakkama, kui riik ei kooriks neilt kaht nahka. Praegu peavad nad osalema solidaarselt pensionäride ülalpidamises ja lisaks kasvatama üles ka lapsed. Seetõttu on näiteks kolme lapsega perel praegu üle kolme korra rohkem ülalpeetavaid kui lastetul perel.

Kaks täiskasvanud hõivatut peavad ülal keskmiselt 1,3 pensionäri ja kui peres on ka kolm last, on ülalpeetavaid kokku 4,3. Seejuures saab üks pensionär maksude kaudu pea kaks korda rohkem toetust kui kolm last kokku. Keskmine pension oli mullu 365 eurot, aga toetus kolmele lapsele kokku umbes 200 eurot.

Elukvaliteedi säilitamine ja parandamine käib lastest loobumise hinnaga. Selline elukorraldus vajab muutmist, sest viib varem või hiljem olukorrani, kus ühiskonna üldine elukvaliteet langeb. Kui maksukoormus sõltuks laste arvust – kahaneva sotsiaalmaksu või tulumaksu näol –, jääks lastega perele kätte raha, mis võimaldaks säilitada elukvaliteedi ka pere suurenedes. Lapsetoetusega, olgu see saja euro võrra suurem või väiksem, jääb loodetud sündimuse kasv saavutamata.