/nginx/o/2016/04/22/5290499t1h290e.jpg)
Mägi-Karabahhi piirkond on olnud Armeenia ja Aserbaidžaani vahelise heitluse keskpunktiks juba kümnendeid. Rahvusvaheliselt on seda tunnustatud kui Aserbaidžaani osa, kuid piirkond on koduks umbes 120 000 elanikule, nendest enamus armeenlased, kes tahavad Aserbaidžaanist lahku lüüa, kirjutavad Londoni Ülikooli vanemlektor Kristin M. Bakke ja Montreali Ülikooli professor Lee J. M. Seymour veebiväljaandes The Conversation.
Tegemist on de facto iseseisva riigiga alates 1994. aastal sõlmitud haprast vaherahust, kuid vägivallapuhangud on seal aset leidnud igal kevadel pärast seda. Kuigi praegu jääb palju veel selgusetuks kokkupõrgete kohta, mis said alguse tänavu 2. aprillil, siis mõõtmetelt oli see pretsedenditu.
Tänavustesse kokkupõrgetesse olid kaasatud ka droonid, helikopterid, tankid ja suurtükid. Kuigi lahingutegevus on nüüdseks vaibunud, säilib Venemaad ja Türgit kaasava laiaulatusliku sõja puhkemise risk.
Tehtud on mitmeid pingutusi, et sellist eskalatsiooni ära hoida. Loodud on Minski Grupp, mille eesistujateks on Venemaa, USA ja Prantsusmaa ning eesmärgiks rahumeelse lahenduse leidmine. Minski Grupi ettepanekute hulka kuulub tuua piirkonda rahvusvahelised rahuvalvajad, tagastada Mägi-Karabahhi ümbritsev ala Aserbaidžaanile, anda Karabahhile eraldi staatus, kuni piirkonna osas lõplikku otsust pole tehtud ja lubada põgenikel kodudesse naasta.
Kuigi rahukõnelused on viimastel aastatel veninud, usuvad paljud vaatlejad, et need ettepanekud võiksid viia poliitiliselt toimiva lahenduseni. Hiljutine vägivallapuhang näitab aga, kui kaugel me lahendusest oleme.
Värsked kokkupõrked mõisteti rahvusvaheliselt hukka ja taas kutsuti pooled läbirääkimiste laua raha. Palju on hakatud spekuleerima regionaalpoliitika ja rahu osas valitsevate süngete väljavaadete üle, kuid tähelepanuta on jäänud need inimesed, keda konflikt otseselt puudutab. Nende hulka kuuluvad ka mõlemal pool rindeliini elavad inimesed, konflikti tõttu kodudest lahkuma pidanud armeenlased ja aserid ning eriti Mägi-Karabahhi elanikkond.
Viimastel aastatel on tehtud mitmeid küsitlusi mõistmaks kohalike suhtumist sõjasse, rahusse ja leppimisse. Kristin Bakke 2013. aastal tehtud uuring – teadaolevalt on see värskeim – maalib olukorrast väga sünge pildi.
Mägi-Karabahhi elanike suhtumine konflikti osapoolte lepitajatesse on erinev. Tuhandest küsitletust ainult 56 protsenti uskusid, et Venemaa, USA ja Prantsusmaa tulevad lagedale hea lahendusega. Inimesed usuvad, et Armeenia tõepoolest tahab olukorda rahumeelselt lahendada, kuid kahtlevad Aserbaidžaani motiivides. Enamasti leitkse, et Mägi-Karabahh, millel pole kõnelustel otsest esindajat, peaks kuuluma otsustajate hulka.
63 protsenti küsitletutest olid mures uute kokkupõrgete pärast. Küsimusele «Kui puhkeks sõda Aserbaidžaaniga, siis kes suudaks kõige paremini kaitsta teid ja teie sugulasi?» vastas 46 protsenti, et Karabahhi kaitsevägi, 30 protsenti osutas Armeeniale ja 12 protsenti Venemaale.
/nginx/o/2016/04/22/5290503t1h5840.jpg)
Lääneriigid peavad pakkuma tõelist julgeolekugarantiid piirkonnale. Kuus sümboolset OSCE vaatlejat pole piisav. Venemaa, kellel on lähedased sidemed nii Armeenia kui Aserbaidžaaniga, pole kindlasti erapooletu, kuid on oluline vahendaja, et praegu vaherahu hoida.
Kõige suurem takistus rahuleppele on ilmselt inimeste suhtumine. Elanikud näevad Mägi-Karabahhi piirkonda väga suurena ja paljud pole nõus ühestki maatükist loobuma.
Kui elanikelt küsiti, millist staatust nad Mägi-Karabahhile soovivad, siis üle poolte tahtsid ühineda Armeeniaga, 38 protsenti aga iseseisvust. Väga vähesed soovisid «ülemineku» staatust koos referendumiga, millega saaks territooriumi lõpliku staatuse hiljem otsustada.
Enamik inimesi (80 protsenti) nõustus väitega: «Mineviku sündmuste tõttu ei saa Mägi-Karabahh olla Aserbaidžaaniga seotud.» See näitab rahva vastumeelsust tagastada Mägi-Karabahhi ümbritsevad alad, kuigi enamik mõistavad, et lõplikud piirid paneb paika rahuleping.
Ligi 20 aastat pärast sõja lõppu, näitas 2013. aasta uuring, et enamuse jaoks (64 protsenti) on kurjategijatele vägivalla eest andestamine raske. Värsked kokkupõrked muudavad leppimist keerulisemaks.
Hoolimata rahulepingu diplomaatilistest takistustest, USA ja Venemaa (nüüd ka Venemaa ja Türgi) rivaalitsemisest, tuleb teha palju tööd, et võita nende inimeste poolehoid, kelle elu lõplik kokkulepe mõjutab.