Eesti Olümpiakomitee presidendivalimistest on möödas nädal ning spordirahval oleks aeg leppida teadmisega, et järgmised neli aastat on Urmas Sõõrumaa Eesti spordi katusorganisatsiooni esimene mees. Mõttetu on tegeleda aruteludega, kes ning kas üldse muutis viimasel hetkel oma eelistust ja läks üle nii-öelda vastasleeri. Kibestumisest kantud arutelud ei aita Eesti sporti kuidagi edasi – kaklus on lõppenud ja rusikatega vehkimine pole enam kohane.
Sõõrumaa oponendid on levitanud arvamust, et tegemist on mehega, kelle juhtimisel jääb EOKs kõik vanaviisi ning spordirahval pole järgmise nelja aasta jooksul oodata midagi head. Tänases Postimehes ütleb Sõõrumaa risti vastupidist, väites, et ükskõik kuhu ta käe külge paneb, seal toimuvad ka muutused. Praegu on raske hinnata, kummal on õigus, selleks on vaja aega. Kõige mõistlikum olekski hinnangutega oodata vähemalt aasta lõpuni. Selleks ajaks peaks olema selgelt näha, mida uus president oma rollis korda saadab ja kas ta kavatseb oma lubadusi ellu viia.
Spordi peamised probleemid on üsna üheselt mõistetavad. Lahendada tuleb treenerite palgaküsimus, sotsiaalsed garantiid tuleb tagada ka neile, kes on küll tippsportlased, kuid viimaste tiitlivõistluste tulemus polnud selline, mis lubanuks pääseda nii-öelda riigi palgale, korda tuleb saada – sealhulgas muuta ka läbipaistvamaks – spordi riiklik rahastamise süsteem, juurde tuleb leida ka eratoetajaid, tõhusalt peab võitlema dopingutarvitamise ja kihlveopettustega. Mõistagi pole see nimekiri täiuslik ja tööd jagub pikkadeks aastateks.
Nendele probleemidele juhtisid tähelepanu põhimõtteliselt kõik EOK presidendiks kandideerinud kolm meest. Debattide käigus pakuti välja kõiksugu reaalseid ja pealtnäha ka ebareaalseid käike. Loodetavasti ei jää need üksnes häälte püüdmiseks mõeldud väljaütlemisteks, vaid neid hakatakse ka ellu viima.
Sõõrumaa kõlavaim lubadus oli sporti raha toomine alkoholi- ja tubakatoodete aktsiisi tõstmise abil. Tegemist on tõelise proovikiviga nii Sõõrumaale endale kui ka poliitikutele, sest selle idee teostamiseks tuleb jõuda poliitilisele kokkuleppele. Tegemist pole kerge otsusega – neid, kes armastavad suitsu popsida ja vabal ajal lõõgastuseks napsu võtta, on palju. Aktsiisitõus lööb nende rahakoti pihta ja kahandab poliitikute populaarsust. Pealegi leidub võimuringkondades ka neid, kes peavad Sõõrumaa võidu peale vimma – oli ju poliitikute soosik Jüri Ratas. Mõnus oleks kättemaksuks Sõõrumaa idee kiiresti põhja lasta.
Kui Sõõrumaa haarab rahaküsimusel kohe sarvist, on selge, et EOK juhiks sai õige mees. Kui ta lükkab oma ideede tegelikkusesse pööramise aga määramatusse tulevikku, on õigus tema vastastel. Siis ei muutu Eesti spordis midagi.