Urve Eslas

FOTO: Erakogu

Kas tõde on olemas ja kuidas selleni jõuda? Mis on identiteet? Kas sündmustel on põhjused ja kas me oleme osa suuremast plaanist, mille mõjutamiseks meil ei ole mingit võimalust? Need küsimused, mida küsis Shakespeare 400 aastat tagasi, on endiselt alles. 

Tellijale

Kui vaieldakse selle üle, mis saab ühiskonnas toimuvatele muutustele enne pihta, kas ilukirjandus või filosoofia, siis William Shakespeare kallutab vastuse ilukirjanduse kasuks. Tõsi, teisel arvamusel olnud kiirustavad ehk lisama, et Shakespeare ei olnud «lihtsalt kirjanik», vaid sama hästi võiks teda ka filosoofiks pidada, aga seda võib siiski lugeda liialduseks. Ehkki piir ilukirjanduse ja filosoofia vahel on hägune – näiteks Platoni dialoogid ja William Gassi esseed võiksid käia nii ühe kui ka teise alla –, on Shakespeare siiski üsna selgelt ilukirjanduse poole peal.

See ei tähenda aga, et ei võiks püüda tema kirjutatut analüüsida sihiga leida sellest 16.–17. sajandi mõtteloo väljendusi, või veel enam, vaadata teda kui autorit, kes nägi pealt, kuidas ühe ajastu arusaamad jäid hõredaks nagu kantud kuub, ja pani selle hõreduse sõnadesse, küsides, mis saab edasi.