Kalle Voolaid: mis aitas jõumees Lurichi tippu?

Georg Lurich Foto: arhiiv

Georg Lurich on meie spordiloos eriline kuju. Vähe (kui üldse) leidub sportlasi, kes eestlastele sama palju korda oleks läinud kui tema, kirjutab spordiajaloolane Kalle Voolaid.

Lurich oli teerajaja nüüdisaegse spordi juurde, üks esimesi eestlasi, kes ise rahvusvahelises spordiilmas suuremat edu saavutas. Kuid mis veelgi tähtsam – ta suutis haarata täitmata niši. Eesti soost jõumehe püsiv võidukus muu maailma vägevate seas tugevdas kaasmaalaste eneseusku ja andis aimu, et kui piisavalt pingutada, võib ka eestlane soovitud eesmärkideni jõuda. See oli vaimsus, mis kattus 19. sajandi lõpul Maarjamaal levinud ärkamisaegsete vaadetega.

Praegusaja spordile on iseloomulik, et tippu pürgimiseks tuleb sportlasel minna kodunt eemale, ammutada teadmisi maailmas tunnustatud spetsialistidelt. Juba enam kui sada aastat tagasi talitas sedasi ka Lurich, kes siirdus harjutama Peterburi, maineka arsti ja kehakultuurivisionääri Władysław Krajewski käe alla. Sealt sai alguse edasine tähelend, mis tegi temast lühikese ajaga maailmas tuntud nime.

Tema eduloole aitasid kaasa hea välimus, korralik keeleoskus, loomuomane võime endast sügavat muljet jätta ning atraktiivne esinemismaneer. See kõik asendas praeguseid mainekujundusvõimalusi. Sotsiaalmeedia asemel tuli ennast eksponeerida teisiti – ja Lurich valdas seda teemat suurepäraselt. Ta mõistis vajadust rõhuda esinedes välisele küljele, tema maadlusmatšid olid ette hästi läbi mõeldud ja kavandatud, võtted efektsed ning väljanägemine glamuurne. Lisaks kuulusid esinemise juurde igasugused jõutrikid.

Tuli ka rahvusvahelist tunnustust. Lääne-Euroopas valitses 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alul klassikalise (prantsuse) maadluse kuldaeg, üha rohkem korraldati suuri maadlusturniire ning kasvas publiku huvi. Mängu pandi aina uhkemaid tiitleid, sealhulgas mitmesuguseid regionaalseid ja üleilmseid meistritiitleid. Jagus neid meiegi meestele – nii Lurich kui ka alates 1901. aastast temaga enamasti koos treeninud ja reisinud andekas Aleksander Aberg kandsid mõnede suurturniirivõitude eest nimetust «maailmameister». Tõsi, kuivõrd elukutseliste raskejõustikku ei hõlmanud siis veel ükski katusorganisatsioon ja toonased mängureeglid pole meile lõpuni selged, tasub neisse tiitlitesse igaks juhuks suhtuda mõningase ettevaatusega.

Lurichit tunti ühtviisi hästi nii salongides ja kunstirahva seas kui ka väikestes Eestimaa külades. Tõepoolest, vägimees, keda eestlased nimetasid hellitavalt Meie Jüriks, rändas meeleldi mööda kodumaad. Ta maadles kohalike rammumeestega, korraldas nendevahelisi võistlusi ning esitas mitmesuguseid jõu- ja ilunumbreid. Tihti kuulusid sääraste ülesastumiste juurde harivad sõnavõtud, milles Jüri rõhutas tervislike eluviiside kasulikkust ja andis juhiseid treeningutega alustamiseks.