Näitlejad Dominic Rowan ja Miranda Raison esitamas Globe’is Shakespere’i näidendit «Henry VIII».

FOTO: Reuters/ScanPix

Shakespeare ja tema looming pole jätnud puudutamata ühtegi briti ühiskonna liiget, isegi kõige nooremaid. Ma mäletan, et minugi esimene kokkupuude Shakespeare’iga leidis aset juba lasteaias 1964. aastal. Toona tähistati parasjagu William Shakespeare’i 400. sünniaastapäeva. Täiskasvanuna, alates 1980. aastatest on mul õpetajana tulnud juba ise tema loomingut õpetada, kirjutab Eestis elav briti Shakespeare’i tundja ja vabakutseline kirjanik Janusz Peters.

Tellijale

Kui William Shakespeare tõmbus Londoni teatrielust tagasi, et veeta oma viimased eluaastad vaikselt ja tagasitõmbunult sünnilinnas Stratford-upon-Avonis, siis vaevalt et ta oskas endale toona ette kujutada, kui palju imetlust, aga ka vastakaid hinnanguid tema looming ühel päeval pälvib. Samasse aega, 1610. aastatesse jäi inglise renessanssteatri õitsenguaeg ning tegelikult oli Shakespeare oma kaasaegsetele vaid üks väljapaistev näitekirjanik paljudest.

Nüüd, kui möödub 400 aastat tema surmast, teame temast endast võrdlemisi vähe. Me teame näiteks, et ta kirjutas ise oma nime erinevatel viisidel (Shakspere jne), ning justkui teaksime ka seda, kuidas ta välja nägi. Viimane on jäädvustatud portreedel, millest suur osa ei ole tegelikult ajaloolises mõttes autentsed. Kuid me oleme harjunud teda vaimusilmas endale ette kujutama vuntside, trimmitud habemetuti ja hõreneva juustepiiriga meesterahvana. Sellisena on teda jäädvustatud ka ühel kuulsaimal pildil temast, Martin Droeshouti vasegravüüril, mis kaunistab William Shakespeare’i 1623. aastal ilmunud lavateoste kogumiku (nn Esimese foolio) tiitellehte. Ka selles, et Shakespeare’i näidendite autoriks on William Shakespeare, on alates 19. sajandist kaheldud, autorsust on teiste hulgas omistatud ka filosoof Francis Baconile (1561–1626) ja Oxfordi krahvile Edward de Vere’ile (1550–1604), kes kuulus Elizabeth I õukonda. Isegi tuntud briti näitlejad Sir Derek Jacobi ja Mark Rylance, kes saanud kuulsaks Shakespeare’i tükkides mängides, on avaldanud kahtlust, kas need näidendid on ikka kunagi Shakespeare on kirjutanud. Olgu sellega kuidas on, kuid võime olla kindlad, et kõiki oma näidendeid ei ole ta üksi kirjutanud, kuna kirjutada näidendeid koostöös oli tema eluajal normiks. Mille poolest oli tema siis toona erinev?