Jan T. Gross: kuhu on kadunud idaeurooplaste häbitunne?

Samal ajal kui Euroopasse suunduvad tuhanded sõjaõuduste eest pagejad, kellest paljud juba teel hukkuvad, on paljudes Euroopa Liidu uuemates liikmesriikides rullunud lahti üks teistsugune tragöödia. Riigid, mida tuntakse koondnime all Ida-Euroopa, kuhu kuulub ka minu kodumaa Poola, on näidanud endid ebatolerantsete, ebaliberaalsete, ksenofoobsete ja neid veerand sajandit tagasi vabadusse kandnud solidaarsuse unustanutena, kirjutab tunnustatud ajaloolane Jan T. Gross.

Need on samad ühiskonnad, mis enne ja pärast kommunismi langemist «Euroopasse naasmisest» kisasid ja kinnitasid uhkelt, et jagavad tema väärtusi. Aga mida nende meelest Euroopa üldse tähendab? Alates 1989. aastast – ja eriti 2004. aastast, mil neist said Euroopa Liidu liikmed – on need Ida-Euroopa riigid saanud Euroopa strukturaal- ja ühtekuuluvusfondidest palju kasu. Praegu ei ole nad aga sugugi nõus panustama, et aidata lahendada Euroopa suurimat põgenikekriisi pärast II maailmasõda.

Ida-Euroopa ei pea põgenikke enda probleemiks

ELi liikmesriik Ungari on terve maailma silme ees tuhandeid põgenikke väärkohelnud. Peaminister Viktor Orbán ei näe, et peaks käituma kuidagi teisiti: põgenikud on Euroopa probleem, leiab ta, nad on Saksamaa probleem.

Orbán ei ole ainus, kes nii arvab. Isegi Ungari katoliku kiriku piiskopid järgivad Orbáni joont. Szeged-Csanadi piiskop Laszlo Kiss-Rigo on öelnud, et moslemitest migrandid «tahavad üle võtta» ja paavst, kes on kutsunud igat katoliku kogudust põgenikke vastu võtma, «ei tunne olukorda».

40 miljoni elanikuga Poola valitsus väljendas esialgu valmisolekut vastu võtta 2000 pagulast, ent ainult siis, kui nad on kristlased (Slovakkia käis välja samasuguse eritingimuse). Põgenikud ei ole Ida-Euroopa probleem, sest need riigid ei teinud otsust pommitada Liibüat (seda ei otsustanud Saksamaa ka), teatas USA riiklikus avalikus raadiojaamas (NPR) kõnelnud Poola ajakirjanik.

Kas ajalugu on unustatud?

Kas idaeurooplastel ei ole mingit häbitunnet? Nende esivanemad on sajandeid karjakaupa rännanud, et pääseda majanduslike raskuste ja poliitilise tagakiusamise eest. Ja nüüd panustavad nende juhid oma südametu käitumise ja kalgi retoorikaga rahva arvamusele. Tõepoolest. Poola suurima ajalehe Gazeta Wyborcza veebiversioonist võib iga artikli lõpust leida jahmatava märkuse pagulaste teemal: «Kommentaaride erakordselt agressiivse vägivallale õhutava, ebaseadusliku, rassilisele, rahvuslikule ja religioossele vihale üles kutsuva sisu tõttu ei luba me lugejatel sõna võtta».

Mitte kuigi ammu, kohe sõjale järgnenud aastail, põgenesid holokausti üle elanud Ida-Euroopa juudid oma Poola, Ungari, Slovakkia ja Rumeenia naabrite vihase antisemitismi eest ümberasustatud isikute laagritesse Saksamaale. «Kaitstud sakslaste seas» kuulutab ajaloolase Ruth Gay oluline raamat neist 250 000 ellujääjast. Ka nüüd põgenevad moslemitest pagulased ja teiste sõdades ellujääjad, kes endale Ida-Euroopas varjupaika ei leidnud, Saksamaa turvalisusesse.

Siinkohal ei ole ajalugu metafoor. Vastupidi, nüüd väljanäitusele pandud Ida-Euroopa suhtumiste algpõhjuse võib leida II maailmasõjast ja selle järelmõjudest.

Võtkem poolakad, kes, olles teenitult uhked oma vastupanu üle natside suhtes, tapsid tegelikult sõja ajal rohkem juute kui sakslasi. Kuigi Poola katoliiklased kannatasid väga natside okupatsiooni all, ei leidnud nad endas kuigi palju kaastunnet natside peamiste ohvrite saatuse suhtes. Poola kommunimivastane konservatiivist kirjanik Józef Mackiewicz, laitmatu patrioot, on kirjutanud: «Okupatsiooni ajal ei olnud sõna otseses mõttes mitte kedagi, kes poleks kuulnud lauset «Üks asi, mida Hitler hästi on teinud, on juutide likvideerimine.» Aga sellest ei tohi avalikult rääkida.»

Leppimine aitaks mõista

Muidugi oli selliseid poolakaid, kes aitasid juutidel sõja ajal põgeneda. Poolakatel on kõigist Euroopa rahvastest enam tiitleid «Õiglane rahvaste seas», mida jagab Iisraeli holokausti uurimise keskus Yad Vashem kangelaslikkuse eest juutide päästmisel. (See pole muidugi üllatav, sest sõjaeelses Poolas elas Euroopa suurim juudikogukond.) Need erakordsed inimesed tegutsesid üldiselt aga omaette ja trotsisid üldisi sotsiaalseid norme. Nad olid heidikud, kes hoidsid oma sõjaaegse kangelaslikkuse ka pärast sõda naabrite eest saladuses, paistab, et kartes kogukondade pahameelt, ähvardusi ja tõrjumist. 

Kõik Euroopa okupeeritud alad olid mingil määral natside kaasosalised juutide hävitamise püüdlustes. Igaüks panustas erinevalt sõltuvalt riigi oludest ja seal Saksa okupatsiooni all kehtinud tingimustest. Kõige kohutavamalt mängiti holokaust välja aga Ida-Euroopas – seal oli palju juute ning äärmiselt halastamatu natside okupatsioon.

Kui sõda lõppes, ei olnud Saksamaal muud võimalust, kui oma mõrvarlik minevik läbi töötada, riik kandis vastutust holokausti läbiviimise eest ning võitjad rakendasid denatsifisteerimise poliitikat. See oli pikk ja keeruline protsess, ent Saksamaa ühiskond, teadvustades endale eksimusi ajaloos, on jõudnud sinnani, et suudab seista silmitsi moraalsete ja poliitiliste väljakutsetega, mida tänapäeval seab põgenikevoog. Saksamaa kantsler Angela Merkel on migratsiooniküsimuses liider, kes jätab kõik Ida-Euroopa riigipead häbisse.

Ida-Euroopa peab aga oma minevikuga alles õppima toime tulema. Ainult siis, kui see juhtub, saavad selle elanikud mõista oma kohustust aidata neid, kes põgenevad kurjuse eest.

---

Jan Tomasz Gross on tunnustatud holokaustiuurija, Princetoni ülikooli ajaloo ning sõja ja ühiskonna professor. Ta on kirjutanud muuhulgas raamatud «Naabrid: juudi kogukonna hävitamisest Jedwabnes», mis räägib Poolast Saksa okupatsiooni all ja toob päevavalgele poolakate osaluse selle küla juudikogukonna hävitamisel ning «Hirm: antisemitism Poolas pärast Auschwitzi»

Copyright: Project Syndicate, 2015.

www.project-syndicate.org

Saksa sõdurid kuulavad üle juute Warssawi getos. Foto: Scanpix Foto: War/

Taust: arvamusloo eest uurimise all

Selle inglise keeles juba möödunud sügisel avaldatud teksti kirjutamise eest ähvardab Jan T. Grossi Poolas kuni kolme aasta pikkune vanglakaristus. Nimelt võib tema suhtes kaebusi kirjutanute meelest lause «Võtkem poolakad, kes, olles teenitult uhked oma vastupanu üle natside suhtes, tapsid tegelikult sõja ajal rohkem juute kui sakslasi.» kvalifitseeruda rahvuse solvamiseks.

Poola valitsev Õiguse ja Õigluse partei (PiS) on võtnud õigussüsteemi oma raudsesse haardesse, kehtestanud hulga uusi vastuolulisi ja poleemikat tekitavaid seadusi ning toonud prokuratuuri justiitsministeeriumi kontrolli alla. 

---

Samal teemal:

Nina L. Hruštšova «Euroopa Liidu oma Putinid Ungaris ja Poolas»

Kazimierz Popławski «Mis on lahti Poola riigis?»

---

Möödunud nädalal küsitles Poola prokuratuur Grossi sell teemal viis tundi. Kas ta ka karistada saab, ei ole veel selge. Uurimine algatati seetõttu, et Grossi vastu on esitatud mitu kaebust. Tema teksti ärritavus seisneb suuresti selles, et see räägib vastu Poolas üldlevinud arvamusele nagu olnuks poolakate vastus natside terrorile peaaegu eranditult auväärne.

«Ma ütlesin talle otse, et ei püüdnud Poola rahvast solvata. Ma püüdsin tõsta teadlikkust pagulaste probleemi suhtes Euroopas,» kommenteeris Gross pärast ülekuulamist pressile. «Ma räägin tõtt ja tõde on mõnikord šokeeriv neile, kes ei tea, mis on tõsi.»

Poola holokausti uurimise keskuse ajaloolane Jacek Leociak kommenteeris, et on raske selgeks teha, kui paljude juutide surmas olid sõja ajal süüdi just poolakad, ent see arv on suur. Grossi võrdlus võib tema sõnul tõene olla juhul, kui räägitakse sakslastest, kelle tapsid põrandaalused jõud okupeeritud Poolas, mitte lääne- ja iderindel võidelnud Poola vägedest. «Väide, et poolakad tapsid rohkem juute kui sakslasi, võib olla tõsi ja see on väga šokeeriv traditsioonilise ajalookäsitluse jaoks, mis räägib Poola kangelaslikkusest II maailmasõjas,» sõnas ta. Grossi võrdlusel on kaalu, leiab Leociak: «See paljastab Poola sõjakogemuse selliseid dimensioone, mida on alati varjatud ja alla surutud.»

President Andrzej Duda on öelnud, et kaalub Grossilt ka 1996. aastal saadud kõrge riikliku autasu ära võtmist.

Mitmed intellektuaalid on allkirjastanud avalikke pöördumisi Grossi kaitseks.

Liisa Tagel

---

Veel sarnasel teemal: 

Maciej Kisilowski: Poolas kavandatava seaduse kohaselt võib nurisünnitus lõppeda naisele mõrvasüüdistusega

Intervjuu: Euroopas ei ole paremäärmuslus enam luuserite ideoloogia