N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kristi Paron: kes kaitseb lapsi seksuaalse väärkohtlemise eest?

Kristi Paron: kes kaitseb lapsi seksuaalse väärkohtlemise eest?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Kristi Paron
Kristi Paron Foto: Õiguskantsleri büroo

Lapspornograafiline materjal normaliseerib kõige laiemas mõttes laste seksuaalset kuritarvitamist, leiab õiguskantsleri nõunik Kristi Paron.

Lapse õiguste konventsioon sätestab iga lapse õiguse vägivallatule lapsepõlvele ja riigi kohustused selle õiguse tagamiseks. Iga laps peaks olema vägivalla eest kaitstud nii kodus, koolis, trennis kui ka tänaval. Kogetud vägivald kahjustab lapse heaolu, takistab normaalset arengut ning põhjustab vaimse tervise probleeme.

Ütlus «vägivald sünnitab vägivalda» ei ole üksnes sõnakõlks, vaid rohkete uuringutega tõestatud fakt. Näiteks kinnitas 2014. a uuring «Laste hälbiv käitumine Eestis», et väärkoheldud lapsed panid toime õigusrikkumisi ligi kaks korda sagedamini kui lapsed, keda pole füüsiliselt väärkoheldud. Loomulikult ei saa igast väärkoheldud lapsest jõhkrutseja, kuid õigeaegse abita võib see nii juhtuda.

Lastevastane seksuaalvägivald on üks enim lapsi ohustava vägivalla vorme, põhjustades eluaegseid traumasid. Tänavu avaldatud laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringu järgi on umbes kolmandik seksuaalset väärkohtlemist kogenud Eesti noortest mõelnud, et ei taha enam elada.

2014. aastal registreeriti 142 laste vastu toime pandud kontaktset seksuaalkuritegu ja 125 mittekontaktset seksuaalkuritegu, millest enamik pandi toime e‑vahendite abil. Mullu oli 85 protsenti registreeritud seksuaalkuritegudest toime pandud laste vastu, aga politseile saab teatavaks üksnes väike osa seksuaalse väärkohtlemise juhtumitest.

Kui enamiku laste vastu suunatud seksuaalkuritegude puhul on arusaadav, et kaitstakse konkreetset last seksuaalse kuritarvitamise eest, siis lapspornograafia määratlusele vastavat materjali on võimalik toota ka selliselt, et ühtegi konkreetset last kuritarvitatud ei ole.

Seetõttu võib tekkida küsimus, kas ja miks on vaja ka sellist lapspornograafiat keelustada, kus konkreetset last seksuaalselt kuritarvitatud ei ole. Vastus on minu jaoks lihtne – kõige laiemas mõttes normaliseerib lapspornograafiline materjal laste seksuaalset kuritarvitamist.

Pornograafiatööstust ja pornograafiahuvilisi ei huvita, mis eesmärgil üks või teine laste seksuaalset väärkohtlemist kirjeldav teos on loodud. Seega täidab lapspornograafia keelustamine ka ennetavat eesmärki – see aitab ära hoida laste seksuaalse väärkohtlemise normaliseerimist ja sellele õhutamist.

Teadusuuringutes on leitud seoseid lapspornograafilise materjali kasutamise ja reaalse laste seksuaalse väärkohtlemise vahel. Samuti on teada, et osa pedofiilse häirega täiskasvanutest on lapsena ise olnud pilastamise ohvrid (dr Mari Järvelaid, EPL, 4.02.2015). Eesti noorte endi vahelist seksuaalset väärkohtlemist käsitlev 2015. aasta uuring tõi välja seosed pornograafiat otsiva ja järeleprooviva käitumise ning pornograafia suhtes valitsevate positiivsete hoiakute vahel.

Ekspertide hinnangul on pornograafia kaudu saadud sisend laste tunnetuslikele võimetele üle jõu käiv ja mõjutab normaalset seksuaalkäitumist. Lapspornograafia kasutamise ja lastevastaste seksuaalkuritegude toimepanemise omavahelistele võimalikele seostele viitasid ka hilju avaldatud Varvara juhtumi uurimistulemused. Ida prefektuuri kriminaalbüroo juhi sõnul kontrolliti varem seksuaalkuritegusid toime pannud inimeste internetiliiklust suunaga lehekülgedele, millel levib lapsporno ning see viis uute kuritegude avastamiseni.

Laste seksuaalse väärkohtlemise tõkestamine ja ennetamine on seatud prioriteediks mitmetes rahvusvahelistes lepetes ja samuti Eesti riigisisestes strateegiadokumentides. 1999. aastal Viinis toimunud internetis leviva lapspornograafia tõkestamist puudutaval rahvusvahelisel konverentsil kutsuti üles kogu maailmas kuriteoks tunnistama lapspornograafia tootmist, levitamist, tahtlikku omamist ja reklaami ning rõhutati koostöö vajadust riikide ja internetitööstuse vahel.

Sellest ajast alates on vastu võetud mitmeid rahvusvahelisi leppeid, nt ÜRO 2000. aastal lapse õiguste konventsiooni laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat käsitlev fakultatiivprotokoll, 2007. aastal Euroopa Nõukogu konventsioon laste kaitsmise kohta seksuaalse ekspluateerimise ja väärkohtlemise eest.

2013. aastal ühendasid Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide valitsused jõud, et koostöös juhtivate internetihiidudega töötada välja lahendused, mis tõkestaks lapspornograafia tootmist ja levitamist. Selle algatuse tulemusena töötasid Google ja Microsoft välja tehnilised lahendused, mis piiravad juurdepääsu lapspornograafiat sisaldavatele materjalidele. Google on nimetatud algatuse tulemusena fikseerinud kaheksakordse languse internetis tehtavate lapspornograafia päringute arvus.

Ka Eesti vägivalla ennetamise strateegia 2015–2020 seab prioriteediks laste seksuaalse väärkohtlemise vähendamise ja ennetamise.

Kui õigusnormide tasandil on laste kaitse reguleeritud, siis kuidas saaks igaüks meist kaasa aidata sellele, et lapsed ei peaks kannatama seksuaalset väärkohtlemist? Eesti vägivalla ennetamise strateegiadokumendis tõdetakse, et Eesti inimeste suhtumine vägivalda pole veel piisavalt tauniv, vägivalda sekkumise asjus ollakse kõhklevad ja levinud on ohvrit süüdistav hoiak. Ligi 2/3 lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatest, õpetajatest, õiguskaitsetöötajatest jt ei ole teatanud lapsest, kes võis olla väärkoheldud. Selle kõige sagedasem põhjus on spetsialisti ebakindlus probleemi tõsiduse asjus või ei teata, kelle poole pöörduda.

Keegi meist ei tohiks tolereerida mistahes lastevastast vägivalda. Lapse seksuaalse väärkohtlemise kahtluse korral tuleb sellest teada anda politseile, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale või lasteabitelefonil 116 111.

Eelmisest suvest on avatud ka seksuaalhälbe nõuandetelefon STOPP – 6665120, kuhu saab helistada seksuaalhälbelise käitumisega seotud mure või küsimuse korral. Ja mis kõige tähtsam – kui laps, ükskõik kui väike, räägib kellelegi tegudest, mis viitavad seksuaalsele väärkohtlemisele, tuleb lapse juttu suhtuda äärmise tõsidusega.

Paraku on teada juhtumid, kus lapsed on kannatanud seksuaalse väärkohtlemise all aastaid, sest inimene, kellele nad oma mure usaldasid, pole nende juttu uskunud või ei ole soovinud lubada oma ellu neid tagajärgi, mis kaasneksid selle teo tunnistamise ja sellele reageerimisega.

Märksõnad
Tagasi üles