Vene sõjavägi on Jõhvist lahkunud 1992.

FOTO: Peeter Langovits

Aprillis 1992 avanes mul võimalus heita pilk Jõhvis paiknenud Nõukogude armee raudtee-ehituspataljoni territooriumile, mida meie kaitseväelased parajasti üle võtsid.

Vene sõjavägi on Jõhvist lahkunud 1992.

FOTO: Peeter Langovits

Vene sõjavägi on Jõhvist lahkunud 1992.

FOTO: Peeter Langovits

Vene sõjavägi on Jõhvist lahkunud 1992.

FOTO: Peeter Langovits

Vene sõjavägi on Jõhvist lahkunud 1992.

FOTO: Peeter Langovits

Vene sõjavägi on Jõhvist lahkunud 1992.

FOTO: Peeter Langovits

Väeosa lahkumise järel oli seal veel rühma jagu ajateenijaid, kes otsi kokku tõmbasid. Nähtu on meeles tänini. Koos jõustruktuuride esindajatega läbisin  KPP (kontrolno-propusknõi punkt)  ja jõudsin väeosa majutuskorpuse ette, pidulike rivistuste paika. Siin oli postamendile seatud roheline tank, mis juba raudväravast pilku püüdis. Alles jäänud plakatid  õpetasid marsisammu ja relva kandma, laguneval tribüünil ilutses punane viisnurk. Tühjalt seisid kõrval autahvel ja stendid «Täidame kodumaa ülesanded».

Majas hakkas silma totaalne laastustöö. Igal pool vägivallatsemise jäljed: lahkunud punaväelased polnud oma emotsioone tagasi hoidnud. Trepikoda ja koridorid olid täis rämpsu, uksed lõhutud, näitagitatsioon mahakistud, medpunkt rüüstatud ja kappide sisu põrandale paisatud. Seina ääres «ilutsesid»  vineerplakatid «Bolše znanii, võše kultura» («Enam teadmisi, kõrgemale kultuur!») ja «Slava otsov budjem dostoinõ» («Oleme isade kuulsuse väärilised»), hüljatud seinalehed Komsomolski Prožektor ja «Vojennõi Železnodorožnik.

Kaos valitses ka suure seinapannooga Lenini toas, kus koos agiteerivate fotode ja puruks rebitud plakatitega, vanade ajalehtedega Krasnaja Zvezda ja Za Rodinu lebas põrandal ka Puškini pilt. Seinal oli veel alles stend «Vojennõje zavetõ V. I. Lenina» («Lenini sõjaline testament järglastele»). Ühes korras toas olid mõned reformvoodid viimastele ajateenijatele. Eraldi asuv väike tellisehitus oli sõdurisöökla, mille sisseseadest enamik lõhutud või ära viidud. Kuid elu veel jätkus. Kööginurgas koorisid kartuleid kaks ajateenijat, lõuna valmis allesjäänud keedukatlas. Kümmekond lõunamaise väljanägemisega sõdurpoissi pidas eesruumis aknalauale toetudes suitsupausi. Söökla kõrval olevasse «kurilkasse» ei tahetud minna - seda «kaunistasid» maas vedelevad sõdurimütsid väljaheidetega. Masendav, kas saab veel madalamale langeda sõduri moraal? Aga kas seda neil veel oligi? Suur territoorium oli täis kõikvõimalikke jäätmeid, betoonblokke ja väljakaevatud kütusemahuteid, mida autokraanaga parajasti veokitele tõsteti.

Lahkudes köitis tähelepanu terveks jäänud pannoo aastanumbritega 1941-1991, mis oli pühendatud 30. detsembril oma 50. aastapäeva tähistanud seal lokaliseerunud väeosale nr. 89525. Territooriumi ülevõtmine Eesti kaitseväe poolt oli täies hoos ning ühes korpustest seati end juba sisse.

22. mail 1992 taasloodi Vabariigi valitsuse määrusega Viru Üksik-jalaväepataljon, kelle eelkäijaks oli olnud 1917 moodustatud Viru pataljon.

Pataljoni asukohaks saigi Nõukogude armee raudtee-ehituspataljoni territoorium, kus nad paiknevad tänaseni.