P, 4.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

PÄEVAINTERVJUU Noore naise kogemus EMOs: mul oli hirm ja ma ei saanud aru, millega sellise kohtlemise ära olin teeninud

Järelvaadatav!
Marian Võsumets
, saatejuht-produtsent
PÄEVAINTERVJUU Noore naise kogemus EMOs: mul oli hirm ja ma ei saanud aru, millega sellise kohtlemise ära olin teeninud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4

«Rohkem kui pooled pöördumistest pole põhjendatud,» väitis Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja Märt Põlluveer täna Postimehe stuudios.

«Inimese hinnangul on sügav probleem kõik, mis tema tervisega juhtub, olgu selleks palavik või luumurd, tal ei ole vahet, ta pöördub ikkagi» jätkas Põlluveer, «valuga inimest minema ei saadeta, talle antakse valuvaigistit. Küsimus on, millises mahus teda seal [EMOs] aidatakse.»

Sageli tekivad arsti sõnul probleemid sellest, et patsiendile tundub, et ta pole piisavalt abi saanud.

«Eeldatakse et me täismahus, keeruliste radioloogiliste aparaatidega, kiiritame ja otsime kõik kohad läbi. Inimestele see meeldiks, küsimus on, kas seda on alati vaja,» selgitas Põlluveer.

Lisaks pikkadele järjekordadele, puudutavad patsientide kaebused tihti ka ebaviisakat suhtumist personali poolt.

Telereporter Keili Sükijainen sai märtsis EMOsse pöördudes just sellise halvustamise osaliseks: «Viis-kuus aastat olen terve olnud ja pole pidanud kuhugi pöörduma. Ent siis häin tõbiseks ja paari päevaga tekkisid väljakannatamatud köhahööd, kõrge palavik ja tunne, et ei saa enam hingata. Lõpuks köhisin juba verd.»

Perearsti vastuvõtule oleks Keili pääsenud alles viie päeva pärast, mistõttu perearst soovitas tal EMOsse kopsupilti tegema minna.

«Arst, kes mu vastu võttis, polnud veel ühtegi proovi teinud, vaid viskas demonstratiivselt mingi paberi ette ja kommenteeris valjult üle saali, et «noh, need uudised võiksid veel rääkida, et üks inimene meil on siin grippi surnud ja ainult sinusugused siia tulevadki, kellel köha on». Võtsin peast kinni ja ei teadnud, mida teha,» tõdes noor reporter.

«Mul oli niigi hirm sinna minna ja siis koheldi mind nii, et ma ei saanud aru, millega ma selle ära olin teeninud,» lisas Sükijainen.

Põlluveer tõdes, et paraku EMO ei ole töökoht halemeelsetele inimestele, kes on tihti küllaltki kurjailmelised ja tõsised.

«Mis seal salata, nad võivad teinekord öelda ka halvasti. See ei ole muidugi vabandatav. Osakonna juhina olen ma mitte väga ammu ka rõhutanud, et me ei saa oma tervishoiukorralduslikke probleeme patsientide peal välja elada. Olen selle probleemiga hästi kursis,» tunnistas Põlluveer.  Ent selline suhtumine pole tema sõnul siiski massiline.

Keskmiselt on EMO arstil ühe patsiendi jaoks aega 4-10 minutit. Koormuse vähendamiseks on pakutud lahendusi alates visiiditasu tõstmisest kuni eriarstiabi kulude katmiseni patsiendi poolt, ent kõikehõlmavat lahendust tänaseks ei ole.

Tegelikult on perearstil kohustus tõsise tervisehädaga patsient samal päeval vastu võtta ka juhul, kui tema tööpäev selle võrra pikeneb või teha seda esimesel võimalusel viie tööpäeva jooksul. See on väheteada fakt, mida perearstid sageli ei reklaami.

«Kes tahab reklaamida endale lisatööd,» nentis Põlluveer, «ent paljuski on see Põhja-Eesti probleem. Lõuna-Eestis, väheasustatud piirkondades pole perearstile pääsemine probleem ning seal kiirabiarstina töötades olin nendega ka pidevalt kontaktis. Tallinn on suurem, ruutmeetri kohta on inimesi rohkem ning see on raskem.»

Märksõnad
Tagasi üles