Mihkel Laar: Eesti Vabariik ise- või taasiseseisvus?

Mihkel Laar 31. augusti vihmasel õhtul pikisilmi uue õppeaasta algust ootamas. Foto: Märt Kose

Kumb on õige? Kas neil kahel on mingi vahe ja kas selle erinevuse mõistmine on üldse vajalik? Neile küsimustele pole võimalik anda õiget vastust. Küll aga saab esitada mõned suunised sel teemal mõtlemiseks, kirjutab ajalooõpetaja Mihkel Laar Müürilehes.

Selleks et mõista Eesti iseseisvumist 1991. aastal, tuleb alustada tunduvalt kaugemalt ja vaadata seda, kuidas iseseisvus kaotati ja kuidas ning miks on seda üritatud erinevatel aegadel taastada. Jätan vahele 1918. aasta 24. veebruaril alguse saanud 22 aasta pikkuse Nõukogude okupatsiooniga lõppenud perioodi ja hüppan kohe teise maailmasõja juurde ja sealt edasi 1980. aastate Nõukogude Liitu laiemalt ning lõpetuseks tuleb vaatluse alla 1991. aasta suvi Eestis. Igat lugu annab jutustada erinevalt ja see siin on ainult üks võimalik nägemus. Paljud olulised teemad, sealhulgas 80ndate sündmused Eestis, on jäänud kirjeldamata.

Eesti Vabariigi okupeerimine ja esimene püüe iseseisvus taastada

Soovitan kõigil huvilistel vaadata parimat 90. aastate visuaalset ja sisulist vormi edasiandvat lühidokumentaali «Riik hammasrataste vahel», mis räägib teisest maailmasõjast ning võtab suurepäraselt kokku Eesti olukorra 1939. aastal. Meid ohustas ühelt poolt kurjakuulutav Nõukogude Liit ja teiselt Natsi-Saksamaa. Erinevate protsesside tulemusel, mis siinkohal pikemalt kirjeldamata jäävad, õnnestus Nõukogude Liidul Eesti Vabariik iseendaga liita, meetod oli seejuures sisuliselt nagu hiljuti Krimmis nähtud rohelised mehikesed.

Kõige olulisem on aga see, et rahvusvahelise õiguse järgi kvalifitseerub Nõukogude Liidu käitumine Eesti Vabariigi suhtes agressioonina, mille tulemusel Eesti Vabariik 17. juunil 1940 okupeeriti. Seepärast on ka kõik järgnevad Eesti aladel langetatud otsused õigustühised. 1940. aastal tunnustasid Eesti liitmist Nõukogude Liiduga vaid Saksamaa, Rootsi ja Soome! Juhtivad lääneriigid pole Eesti annekteerimist kunagi tunnustanud ning sõjajärgselt säilitasid nad endi territooriumil Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused. Ameerika Ühendriikide puhul ka näiteks seal varjus olnud Eesti kullavarud. Sellest ka järeldus, et teatud mõttes pole Eesti Vabariigi iseseisvus ametlikul tasandil kunagi lõppenud, ja seega on raske kõneleda taasiseseisvumisest kui sellisest.

Esimene tõsisem iseseisvuse taastamise katse pärineb igatahes juba 1944. aasta septembrist, kui presidendi kohusetäitja ehk viimane ametis olnud Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots määras Saksa vägede Eestist lahkumisel tekkinud vaakumit kasutades 18. septembril ametisse Otto Tiefi juhitud valitsuse. «Sakslased taganevad Eestist. Aeg on tegutseda! Koguge kokku valitsuse liikmed ning asuge tegevusse.» Tolleks hetkeks olid teise maailmasõja sündmused jõudnud punkti, kus Natsi-Saksamaa häving oli juba põhimõtteliselt kindel, küsimus seisnes üksnes selles, millal ja kuidas see juhtub. Pealetungiva Punaarmee ja taanduvate sakslaste vahel õnnestus Eesti Vabariigi valitsusel Toompeal uuesti sinimustvalge lipp heisata, trükist ilmus Riigi Teataja, raadio kaudu deklareeriti erapooletust käimasolevas sõjas ja hakati organiseerima relvastatud vastupanu. Plaan nägi ette riigivõimu ülevõtmist Tallinnas, seadusliku valitsuse moodustamist ja abipalvega lääneriikide poole pöördumist. Sooviti luua olukord, kus Nõukogude Liidu võimalik rünnak toimuks juba iseseisva Eesti Vabariigi vastu, mis annaks lääneriikidele niimoodi põhjuse sekkumiseks. Pealinna kaitseks õnnestus koondada Soomest naasnud Eesti vabatahtlike pataljon ja Johan Pitka korraldatud relvaüksus, ent nende jõust jäi pealetungivate Punaarmee tankide vastu väheks. 22. septembri hommikupoolikul tungisid Punaarmee eelüksused Tallinnasse.

Eesti Vabariigi valitsus oli selleks ajaks Tallinnast lahkunud ning suundunud läänerannikule. Suuremal osal selle liikmetest ei õnnestunud kodumaalt lahkuda. Välismaale jõudnud moodustasid seal Vabariigi Valitsuse eksiilis, mis hoidis omal kombel Eesti riigi järjepidevust kuni iseseisvuse taastamiseni 20. augustil 1991. Siia jäänud valitsuse liikmete ülesandeks oli kohaliku vastupanuliikumise organiseerimine. Rahva seas valitses 1944. aasta sügisel uskumus, et Nõukogude okupatsioon on ajutine, ning oldi veendumusel, et lääneriigid ei loovuta Baltikumi võitluseta. Sellele lootusele lisasid kindlasti kaalu lääne raadiojaamade kaudu Eestisse edastatud üleskutsed vastupanu iga hinna eest jätkata. Ometigi õnnestus Nõukogude julgeolekuorganitel arreteerida üllatava kiirusega pea kõik Eestisse jäänud Vabariigi Valitsuse ja Rahvuskomitee liikmed ning likvideerida, vähemalt mõneks ajaks, põrandaalune vastupanukeskus.

Lennarti musketärid võtsid ta välisministri kohalt maha selleks, et teha temast president. Pildil on Jüri Luik, Lennart Meri ja Tiit Pruuli 1992. aastal. Foto: Foto: EFA

Nõukogude Liidule hiljem suurt peavalu põhjustanud möödalaskmiseks oli aga kogu esialgse jõu suunamine n-ö ametliku vastupanu hävitamisse. See tähendab, et tähelepanuta jäid tuhanded end metsadesse varjama asunud mehed ja naised, kelle esmane soov oli peita end oodatava kokkupõrkeni lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahel. Sõja lõppedes fookus küll muutus. Kõige paremini on sõnastanud metsavendade tegevuse ilmselt Alfred Käärmann: «Ja mis siis ikkagi oli see jõud, mis meid, viimaseid metsavendi, sundis edasi varjama? Ma vastan: teadmine, et nii kaua, kui elu sees, relv käes ja Eestimaa pind jalge all, pole häda veel midagi. Teadmine, et neil, kes kätte langenud, on veel halvem. Teadmine, et Siberitee on alati lahti, teed tagasi aga enam ei ole! Teadmine, et piinadest vaenlase kätte sattumisel päästab kuul oma relvast.»

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti iseseisvumise poole on erinevad huvigrupid nii kodus kui ka võõrsil püüelnud juba selle kaotamisest peale. Esialgne siht oli pakkuda kohe-kohe läänest saabuvale valgele laevale soodsat maabumispinnast. Külma sõja puhkedes ning lootuse vaiksel hääbumisel eesmärgid ja vahendid küll muutusid, aga unistus iseseisvast Eesti Vabariigist polnud kuhugi kadunud.

Tingimused iseseisvuse taastamiseks

Seetõttu loodeti Eestis, et vabanemine saab toimuda ainult kommunismi üldisel kokkuvarisemisel Kesk- ja Ida-Euroopas lääne abiga. Nii see tegelikult ka läks, ainult et selleks kulus oluliselt kauem, kui eeldati. 1980. aastate keskpaigaks oli aga aeg käes.

Selleks et me kõik samal leheküljel oleksime, seletan lühidalt, mida kujutas enesest külma sõja üks osapool – idablokk. Tegemist oli Nõukogude Liidu ja sellesse kuuluvate riikide (näiteks Eesti, Läti, Leedu) ja lihtsalt kommunistlike riikide (näiteks Ida-Saksamaa, Poola, Tšehhoslovakkia) liiduga. Nende ametlikuks kooseluvormiks oli moodustis nimega Varssavi Lepingu Organisatsioon (VLO), mis oli laias laastus vaste lääneriikide NATOle.

Nõukogude Liit on teoreetilisel tasemel võrreldav tänapäeva Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide ristsugutisega, kus kõik osapooled peaksid olema võrdsed. Praktikas olid aga asjad hoopis teistpidi. Ühelt poolt seetõttu, et liidu suurim ja tugevaim liige oli Venemaa, ja teisalt, kuna kõik otsused pidid käima läbi partei keskuse, mis asus juhtumisi Moskvas. Seega vajasid sisuliselt kõik liiduvabariikide otsused kooskõlastust pealinnaga. VLO liikmetega oli olukord natukene teine. Vähemalt vormiliselt ei olnud tegu ainult võrdsete, vaid ka iseseisvate riikidega, kes ei pidanud Moskva käsku justkui kuulama. Praktikas tähendas sellise status quo kahtluse alla seadmine tanke linnatänavatel. Parimateks näideteks on siin Ungari ülestõus ja Praha kevad.

Samas vaevles Nõukogude Liit pidevate sisemiste probleemide küüsis. Peamiselt tulenesid need sellest, et suurem osa ressurssidest suunati sõjatööstusesse ning muud elutähtsad, igapäevaelu normaalseks toimimiseks vajalikud valdkonnad jäid seetõttu katmata. Olukorda ei muutnud kuidagi paremaks ka plaanimajanduse äärmiselt ebaefektiivne olemus.

Ameerika Ühendriigid kulutasid külma sõja ajal sadu miljoneid dollareid, et selgitada välja Nõukogude Liidu majanduslik seis. See osutus võimatuks, kuna kõnealune süsteem ei allunud ühelegi tuttavale loogikale. Seega on tegelikult võimatu Nõukogude Liidu olukorra kohta 1980. aastate keskel midagi kindlat väita. Meil lihtsalt puuduvad selleks vajalikud andmed ning võimekus seda vähest, mis olemas on, hinnata. Ilmselt on kõige tõesem (ehk tegemist pole otseselt vale väitega), et Nõukogude Liit vaakus oma sisemise raskuse all.

Edgar Savisaar ja Marju Lauristin, Eestimaa Rahvarinde alusepanijad, hilisemad võitluskaaslased ja teineteise oponendid 1989. aastal Moskvas Punasel väljakul. Foto: Repro Foto: Repro.

Sellises olukorras astus Nõukogude Liidu etteotsa nooremat põlvkonda esindav Mihhail Gorbatšov, kes mõjus oma 55 eluaastaga talle eelnenud gerontide paraadis poisikesena. Süsteemi ravi käigus, milleks Gorbatšov pakkus välja «muutmise ja avalikustamise», tappis ta hoopis patsiendi. Ajalootunnist on need protsessid tuntud ka «glasnosti» ja «perestroikana». Pulsi peatumiseni läks veel siiski mõni aasta aega. Seniks tõi Moskva keskvõimu nõrgenemine Nõukogude Liidus kaasa eraldumistendentsid Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Näiteks Poola, Ida-Saksamaa ja Tšehhoslovakkia vabanemine kommunistlikust süsteemist ning Saksamaa ühinemine NATOga näitasid ülejäänutele eeskuju Nõukogude Liidust lahkumiseks. Varem jõuliselt mahasurutud iseseisvuspüüded hakkasid lõpuks vilja kandma. Sellises olukorras juhtus Nõukogude Liidu vabariikides kaks asja. Esiteks tekkisid kõikjal rahvuslikult meelestatud liikumised, mida režiim enam kontrollida ei suutnud või soovinud. Eesti puhul olgu nendeks näiteks öölaulupeod, fosforiidisõda, Balti kett jne. Teiseks hakati Moskva julgeolekustruktuurides mõtlema tugevamalt Gorbatšovi plaanidest erineva alternatiivi peale. Selleks pidi olema mingisugune uus moodustis, mis poleks enam päris Nõukogude Liit, aga miski, mis liiduvabariike ikkagi koos hoiaks.

Laias laastus oli 80. aastate lõpuks ja 90. aastate alguseks olukord liiduvabariikides väljunud täielikult Moskva kontrolli alt. Iseseisvunud Kesk-Euroopa riigid andsid siinsetele iseseisvuspüüetele ainult hoogu juurde. Üksteise järel astusid Eesti, Läti ja Leedu samme autonoomia või osalise iseseisvuse väljakuulutamiseks. Seejuures rippus kirvena õhus ka eespool nimetatud uue liidu võimalus. See, kes Eestist tolle koolkonna pooldajateks olid, jäägu kodurahu nimel lugeja enda nuputada. Julgeolekuorganite salaplaan moodustab järgmise osa konteksti ja sellest pikemalt peaaegu kõige lõpus.

Poliitika, iseseisvus ning sinimustvalgete lippudega marssimine tõstsid küll 1991. aasta suvel paljude eestlaste eneseteadvust ning andsid lootust, et peagi tärkab parem elu, aga kõhtu neist tegevustest ükski kahjuks ei täitnud. 25. juulil 1991 avaldatud statistikaameti elukalliduse ja hinnaindeksi bülletäänist selgus, et rahalised kulutused esmatarbelistele elatusvahenditele olid võrreldes 1989. aasta IV kvartaliga kasvanud 240% ehk 3,4 korda. Täpsemalt olid toidukaupade hinnad tõusnud keskmiselt 4,4, tööstuskaupade hinnad 2,7, teenuste hinnad 2 ja köögiviljade hinnad 13,4 korda!

Nõukogude Liidu lagunemiseni olid jäänud veel mõned kuud ning ka Eesti iseseisvuse küsimus rippus lahtiselt õhus. Esimesed eksperimendid peagi koitva vaba turumajanduse ja demokraatiaga tekitasid vastakaid arvamusi.

1991. aasta suve sündmused Eestis

Aasta 1991 suveks olid Kesk-Euroopa iseseisvuspüüdlustest indu saanud Eesti poliitikamaastikul kahe peamise suuna esindajateks Edgar Savisaare loodud Rahvarinne ja Tunne Kelami juhitud Eesti Kongress. Esimesed lähtusid tolleaegse Nõukogude Liidu ja Eesti igapäevapoliitikast, arvestamata, et Eesti on olnud kunagi iseseisev Euroopa riik, mis sündis 24. veebruaril 1918. Miks peab kogu aeg seda vana asja meelde tuletama? Eesmärgiks oli uus iseseisev Eesti Vabariik koos 1944. aasta ENSV piiridega, koos Nõukogude Liidu majandussidemete, turu ja Moskva ning Peterburiga.

Eesti Kongress oli aga 1990. aasta 24. veebruaril Eesti rahva algatuse korras valitud esinduskogu, mille eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. See tähendab, et riigiga jätkatakse sealt, kus see 1940. aastal pooleli jäi. Peamine tunnus, millele Eesti Kongress soovis iseseisvuse rajada, oli Eesti Vabariigi kodanikkond ja geneetiline jätkumine läbi Nõukogude okupatsiooni aja. Selle jaoks korraldati ka 1991. aasta suvel Eesti Vabariigi kodanikele isikutunnistuste väljaandmine.

Seega taandusid kõik vastuolud savisaarlaste ja kelamlaste vahel ühele tunnusele: esimesed tahtsid «uut», teised aga «vana» Eesti Vabariiki.

Iseseisvumise tõukeks sai Moskvas toimunud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatud augustiputš. Selle organiseerinud seltskonna motiiviks oli rahulolematus perestroika ja Nõukogude Liidu lagunemisega. Just nende plaan oli Nõukogude Liidu asemel vormiliselt uue, sisuliselt siiski vana ühenduse loomine. 19. augusti varahommikul teatasid Nõukogude Liidu meediakanalid uskumatust uudisest: Moskvas on alanud riigipööre! Eriolukorra Komitee teatas, et Gorbatšov on haigestunud ega suuda oma ülesandeid täita, mistõttu on nimetatud komitee koondanud võimu enda kätte. Vihjega muu hulgas Baltikumis toimuvale lubati taastada Nõukogude Liidus rahu ja kord. Tallinna lennuväljal maandus 19. augustil Nõukogude Liidu transpordilennuk dessantväelastega. Punaarmee siinsetest baasidest asusid Tallinna poole teele tankikolonnid. Samal ajal andis eestimeelse kaitseliidu juhatus korralduse siirduda Tallinnasse tähtsamate objektide kaitsele. Muu hulgas alustati Toompea kindlustamist. Olukord oli pinev. Erakorralise Komitee liige Fjodor Kuzmin teatas Eesti NSV Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile, et nüüd kuulub temale, Kuzminile, kõrgeim võim Baltikumis. Eesti alad olid tollel hetkel veel vormiliselt osa Nõukogude Liidust, kuigi reaalselt oli siin võimul juba pooldemokraatlikult valitud valitsus ning maa oli paljuski täidetud Eesti Vabariigi kodanikega. Lihtsalt vormiline iseseisvus oli veel välja kuulutamata. Olukord oli võrreldav 1944. aasta sügisega: Tallinnas hakatakse kuulutama välja Eesti Vabariiki ja Punaarmee tankid liiguvad seda takistama.

Toompeal olid puhkenud iseseisvusküsimuses tulised vaidlused juba augusti alguses. Rahvale tundus, et poliitikud ei suudagi milleski kokku leppida ning võimalus iseseisvus taastada lastakse käest. Lõpuks on vene tankid kohal ja ongi lõpp. Vaieldi tegelikult tähtsate küsimuste üle, mis määrasid, milliseks peab Eesti saama. Poliitikute pikk kaklus frustreeris rahvast. Mehed oleksid Toompeal ilmselt veel pikalt arveid klaarinud, kui asjasse poleks sekkunud kolm naist, kes keskendusid hoolimata sellest, et nad vaidlusi tähtsaks pidasid, ikkagi lahendusele. Nendeks silmapaistvateks naisteks, kes esindasid tollases Eesti poliitikas peamisi võistlevaid pooli, olid Marju Lauristin, Liia Hänni ja Sirje Endre. Kui mehed kokkuleppele ei jõudnud, tegid naised seda kiiresti, ning 20. augusti õhtul aastal 1991 kuulutas Eesti juriidilisest järjepidevusest lähtudes oma iseseisvuse taastatuks.

Ka seekord jõudsid Nõukogude tankid Tallinnasse. Teletorni ja raadiomaja kaitseks kogunesid tuhanded eestlased. Verevalamiseks siiski ei läinud – riigipöördekatse Moskvas kukkus läbi. 22. augustil tunnustas Eesti iseseisvust esimesena Island ja sealt järgnevate päevade ning nädalate jooksul ülejäänud maailm. Märkimist väärib ka iseseisvust teisena tunnustanud riik, aga see jäägu koduseks uurimiseks. Kokkuvõttes polegi niivõrd oluline, kes või mida Toompeal otsustas ja kas Eesti ise- või taasiseseisvus. Imet tegi ikkagi eesti rahvas, keda tuleks näha selle loo kangelastena.