Erika Salumäe: tammepärjaga vastuvõtt kodumaal pärast olümpiavõitu Barcelonas.

FOTO: Eesti Spordimuuseum

Kuna tänavuse Prima Vista kirjandusfestivali teema on«Müstifikatsioon», on ka festivali patrooni isik salastatud. Patroon nõustus siiski meenutama Müürilehe 1990ndaid käsitleva teemanumbri jaoks kolme sest ajast pärinevat kultuuriloolist müsteeriumi.

1.

Kes oskaks arvata, milline seos on Erika Salumäe 1992. aasta ilusal olümpiavõidul ja jõletul pommiplahvatusel Kopli ja Erika tänava nurgal 1993. aasta aprillis? Võimalik, et see seos on tihedam kui lihtsalt Erika nimi – võimalik.

Me kõik mäletame ülevat emotsiooni, kui noor rattur pjedestaalile astus. Ja mäletame ka seda, kuidas ta korraga pettunult pead raputas, kuna meie noore vabariigi lipp tõusis hümni saatel vardasse tagurpidi.

Aasta 1993 aprillis, kui Tallinnas katkesid gümnaasiumide koolipäevad pahatihti pommiähvardustega, jooksis meediast läbi teade inimohvreid nõudnud plahvatusest Koplis tsaariaegses kortermajas, kus hukkunute isikud jäidki kindlaks tegemata. Plahvatuse korraldajaks peeti aastaid hiljem «Sõle tänava pommimaniakki» Sergeid, kes süüd kunagi omaks ei võtnud.

Hiljuti siitilmast lahkunud kaitseliitlase Eerik Aohirve raamatute seast leitud kaustik, pojapoeg Ivar-Avo päevik, heidab asjale mõneti teistsugust valgust.

Ivar-Avo ja tema sõber Vahur O. olid nende õnnelike seas, kel õnnestus viibida tol pidulikul hetkel Barcelonas Montjuïci olümpiastaadionil. Noormehed olid kasutanud staadionile pääsemiseks tublisti vanemate valuutat ja Ivar-Avo ettevõtliku ema tutvusi. Kui tol hetkel, mis pidi olema hingematvalt ilus, kerkis vardasse tagurpidi lipp, sai õrna närvisüsteemiga ja vanaisalt palju metsavennajutte kuulnud Vahur vapustuse. See pidi olema kommunistide diversiooniakt! Isegi Barcelonasse ulatusid nende käed. Veel hulk aega püsis Vahuri nahal ärritusest tekkinud lööve ja midagi tuli ette võtta.

Staadioni sissepääsu juures nägid sõbrad järgmisel päeval kiirabibrigaadi ja Ivar-Avo märkas, et üks meedik kandis rinnas silti Eduardo Sai-Panfílov. Või Saíd y Panfílov. Ei, ikkagi Sai! Noortele oli hetkega selge, et tegu oli Interrinde ja Eestimaa Kommunistliku Partei tegelase Arnold Saia pojaga. Arnoldi poeg Eduard – see oli endastmõistetav. Tseremoonial teeskles mõni reetur rabandust, Eduard Sai pääses staadionile, süstis lipuheiskajaile psühhotroopset ainet. Sõbrad kavatsesid Sai juuniorit juba Barcelonas rünnata ja selgitasid juhuse tahtel isegi välja, millises hotellis salalik mees viibis. Hotelli turvameeskond pidas nad kinni ja hiljem selgus, et hotellis ei viibinudki Eduard Sai, vaid palestiina teoreetik Edward Said, kes osales olümpialinnas postkolonialismi konverentsil.

Ometi sattus Vahur O.-le pool aastat hiljem kätte info, et Eduard Sai elutsevat taas Eestis Koplis ja ajavat amfetamiiniäri. Niisiis oli tegu mitmekordse kurjategijaga, kes tuli ühiskonnast kõrvaldada. Kuna sõbrad polnud keemias tugevad, lasid nad pudeli Piña Colada eest valmistada pommi olümpiaadivõitjast klassikaaslasel, väites, et vajavad seadeldist jüripäevaürituse atraktsiooni tarbeks. 30. aprilli hommikul plahvatas pomm Koplis, aga kes olid kolm plahvatuses hukkunut, jäi tuvastamata. Eduard Saia olemasolu ega kadumine pole kinnitust leidnud. Samuti pole teada, kes peitub nime Vahur O. taga. Ivar-Avo Aohirv elutsevat juba aastaid Tais ning olevat mõnedel andmetel hoopis Austraalia kodanik. Kui palju tõde sisaldab tumepruun kaustik?

2.

Aastal 1994 külastas Tartut Lech Wałęsa. Poola president maandus lennukiga otse Raadi lennuväljal, nõukogudeaegse sõjaväebaasi territooriumil. Noore vabariigi jaoks oli uudis tohutu. Ei olnud just palju neid riigipäid, kes oleks Eestisse nägu näidanud, iga säärane visiit tähendas eneseteadvuse tõusu, julgustas uskuma, et selline riik on nüüd tõepoolest olemas – et see ei pruugi olla tühine fakt. Pigem on see pisike, ent oluline detail, asjaolu, milletaolistest üle vaadates on võimatu mõista uusi jõujooni.

Tartu, vastavatud linn, tundis ennast kõrvust tõstetuna. Selles märkimisväärses maandumises nähti julgustavat käeviibet, ennet, mis sõtkub sisse mugava raja, mida mööda saabub linna helge tulevik. Kujutleti rahvusvahelist lennujaama, teaduskonverentse, säravate välistudengite horde, kes põlgavad ära Cambridge’i ning embavadalma mater’i sambaid isegi juhul, kui neile auditooriumis ruumi ei jätku. Uus aeg koputas uksele, sajad kätepaarid sööstsid ust avama ning jäid üksteisele jalgu.

Kuna maandumine, õhkutõusmine ega isegi stardirajal lennukitega edasi-tagasi põristamine polnud hüljatud Raadil kaugeltki igapäevane, tähendas selle taseme külaskäik enneolematuid ettevalmistusi. Vastloodud kaitseväe kõige rajumad üksused võtsid sisse positsioonid, kontrolliti raadiosidet, katustel ja punkrites varitsesid snaiperid. Presidendi saabumiseks oldi igati valmis. Nii usuti.

Lisaks vabanemisele, arengule ja avatusele sihtivatele unistustele raputasid Eestit palavikulised rikastumishood. Rikastuti valimatult, kiirustades – müües, kui oli mida müüa, varastades, kui ei olnud. Seisukoht, et õige müük algab info valdamisest, eksles müügimaastike ääremail – kindlam oli müüa rauda või metsa. Paraku ei arvestatud turvaplaani välja mõeldes kirjaoskamatute hordide jätkuva pealetungiga Raadi lennuväljale, lootuses varastada see, mis veel vähegi on varastada jäänud. Vastuvõtjate poolelt vaadatuna kajas kogu maailm visiidi ootuses – nii militaarne käsuliin kui ka meedia hüüdsid üksmeelselt ja valjult, rõhutasid toimuva erakordsust – võimatu oli mitte teada; teiselt poolt leidus kümneid kodanikke, kes liikusid oma vanade Žigulidega mööda kummalisi kõverteid, mis viisid üllatavalt lähedale presidendi lennuki maandumisrajale, mis viisid mitu meest äärmiselt lähedale snaiperi kuulile. Korduvalt vahetati raadioside kaudu arvamusi, et kas tuleks juba tulistada või kannatab veel hetke oodata. Otsustati ootamiste kasuks, oli üks haruldastest päevadest üheksakümnendatel, mil ei tulistatud ühtki metalliärimeest.

Servade turvamisele keskendatud tähelepanu ei jätkunud keskme jaoks. Ühtäkki märkas vanemleitnant Rupert Pukspuu Lech Wałęsa kõrvalt kaduvat kogu. Ta seisis piisavalt lähedal, et kuulda poolakate omavahelist vestlust. Üks presidendi saatjaist küsis midagi, president oli hämmastunud moega ning vastas paari sõnaga, Pukspuu uskus kuulvat lühikesest lausest sõnu «Ülemiste vanake». President raputas pead, otsekui püüdes lummutisest vabaneda, tema jalge ees oli veelomp, Tartu ei saanud iialgi suureks.

3.

Pärnu muuseumi kauaaegne juht Omar Volmer (tuntud laulja Hardi Volmeri isa, eluaastad 1934–2002) oli suur indiaanlaste austaja. 1980. aastal ilmus tema sulest üks olulisimaid eestikeelseid teoseid indiaanlaste kohta – Põhja-Ameerika indiaanlaste ajaloost jutustav «Tomahookide aeg». Vähem tuntud on aga tõsiasi, et Omar Volmeri paljude käsikirjaliste materjalide hulgas (vt Volmeri fond: VO 23:224) oli ka avaldamata raamat mustanahaliste elust Eestis läbi aegade. Väga põhjalikult oli ta tegelenud Puškini esiisa, Konstantinoopolist toodud Ibrahimi või Hannibali küsimusega. See kuulus le Négre du czar, kelle Peeter Suur lasi endale Ahmed III käest kaubelda (või õieti varastada), hilisem Pärnu komandant on pälvinud antud märkmetes tema suurt tähelepanu. Säilinud on ka Omar Volmeri kirjavahetus Peeter I majamuuseumiga Tallinnas. Nimelt on ilmselt kõik selle muuseumi külastajad näinud teener Ibrahimile kuulunud väikest voodit sealses Peetri magamistoas, vähem teatakse aga tõsiasja, et tegelikult armastas suur Peeter I ise kükakil asendis selles voodis magada. Sellise «kiiksuga» kombe, nagu võib tänapäevani kuulda iga ekskursioonijuhi suust, oli Peeter I laenanud Hollandist, kus on magatud ajalooliselt alati väga väikestes voodites (ja isegi kappides). Pärnu linnalegend räägib, et kord oli Omar Volmer tutvustanud oma uurimistulemusi ka teisele tuntud Pärnu kultuuriinimesele Mark Soosaarele. Ja juhtunud sedasi, et ühel valimisüritusel oli Soosaar kandnud jälle uhket händkakukostüümi, mida kasutasid sotside esindajad tavaliselt nii, et enda isikut ei paljastanud. Soosaar oligi proovinud tuttava museoloogi soovitusel ühes Pärnu restoranis kummutis magamist. Paraku oli ta sinna kappi magama jäänud, nii et öökullikostüümis hommikul kapist väljudes oli ta põhjustanud suure paanika rohketes lastega peredes, kes hotelli restorani hommikust olid tulnud manustama. Nii juhtunudki, et keegi lastest oli ehmudes öökulli rünnanud ja kapiukse väljastpoolt kinni keeranud. Kogemata olla poiss aga ajanud ümber suure kandelaabri põlevate küünaldega, nii et hilisem kuulus filmifestivalide korraldaja ja Kihnu pärandkultuuri eest võitleja pääsenud vaid üle noatera traagilisest juhtumist. Samas oli kummalisel asjaolude kokkusattumusel selleks lapseks üks väheseid eesti tolleaegseid mustanahalisi väikelapsi, kellest on saanud nüüdseks tuntud ja nõutud esineja. Kes?