Ken-Marti Vaher

FOTO: Peeter Langovits

Võimalikult suur läbipaistvus ja avalikustamine riigiraha kasutamisel peab olema kuldne reegel. See on omane meile eeskujuks olevatele väikseima korruptsiooniga riikidele. Uue riigihangete seadusega peaksime tegema tugeva sammu selles suunas, kuid väljakäidud eelnõu teeb pigem vastupidist – salastab riigihangete pakkumustega seonduvat, kirjutab riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees Ken-Marti Vaher.

Eesti on tuntuima korruptsiooniindeksi Transparency International (TI) järgi olnud mõnda aega üsna samas augus, asetsedes kolmekümne madalama korruptsioonitasemega riigi seas. Eelkõige õiguskaitsjate tugevdamise ja riigivaraste suurema tabamise tõttu oleme tasapisi rühkinud edasi, kuid näib, et teatud klaaslagi on ees.

Ida-ja Kesk-Euroopa riikide hulgas on meie näitajad head, kuid läbipaistvatest Põhjala riikidest jääme veel tublisti maha. Pidevalt on arutletud, kuidas tõusta ettepoole, sest läbipaistvus ja õigusriigi tugevus on kõva argument nii oluliste välisinvesteeringute ligimeelitamisel kui omade ettevõtlikkuse innustamisel. Vaja on julgemaid samme, mis valgustavad sügavamalt avaliku sektori vahendite kasutamist ja ennetavad võimalikku väärkäitumist.

Avaliku raha läbipaistval kasutamisel on Eestis arenguruumi. Eelkõige peetakse korruptsioonile altiks riigihangete valdkonda, seda just otsustajate olulise kaalutlusõiguse tõttu. Alates 2004. aastast kinnitatud mitmete korruptsioonivastaste strateegiate järgi on üheks põhiprobleemiks riigis peetud just hankeid ja hankekoormus on märgatavalt suurenenud euroraha tulekuga.

Eesti korruptsiooniuuring näitab, et riigihangetel petmist ja maksumaksjate vara enda kätesse mängimist peetakse üldiselt levinuks. Näiteks pea pooled ettevõtjatest arvavad, et pettused riigihangetel on levinud nii riigi kui omavalitsuste tasandil.

Riigihangete pakkumused avalikuks

Minu hinnangul on Eesti riik küps kehtestama riigihangete üldise põhimõttena pakkumuste selge avalikustamise reegli. See tähendab, et pakkumuste peamised elemendid ehk nii kogumaksumus kui osamaksumused (kui tegemist on mitme tootega ühes hankes) ja teised olulised hindamiskriteeriumid peaksid olema avalikud ning nähtavad enne hankelepingu sõlmimist teistele pakkujatele. Miks on oluline avalikustada pakkumuste maksumust ja teisi hindamiskriteeriume?

Esiteks, ilmselgelt vähendab avalikustamine korruptsiooniriske ja aitab tõsta hankemenetluse läbipaistvust. See tähendab, et avalikustamise põhimõte ei jää vaid sõnakõlksuks, vaid pannakse tegelikult toimima.

Avalikustamisega koheldakse kõiki osalejaid võrdselt ja antakse kõikidele pakkujatele tagantjärele võimalus hinnata oma pakkumust teistega võrreldes, et veenduda võitjate eelistes ja võtta edaspidistes hangetes arvesse turuseisu. Näiteks ka Rootsis tekitas avalikustamise põhimõte alguses vastuseisu, kartusi ärisaladuse riivest jm, kuid täna ei kujutata teisiti riigihankeid enam ette.

Teiseks, hankija teadmised ja pädevus ei ole pakkujatega üldjuhul võrreldavad. Pakkujad on konkreetses valdkonnas suurte kogemustega tegijad, kes erinevalt hankijatest teavad ka pisidetaile turul toimuva ja pakutavate toodete kohta. Olgu siis tegemist ehitushanke, infotehnoloogia või tualettpaberiga. Teiste pakkujate ehk konkurentide terav silm on vahedaim järelevalve, et tagada riigiraha parim kasutus ja ostetava toote või teenuse kvaliteet. Kui aga pakkumused on salastatud ja hindajaks jääb vaid hankija, siis on tulemus märksa kehvem ja kaotajateks jäävad maksumaksjad.

Kolmandaks, pakkumuste avalikustamine tõkestab kuritarvitusi, sest teadmine pakkumuste avalikustamisest on selgelt ennetava mõjuga. See vähendab kelmusi ja tahtlikke moonutusi hangetes, mida tuleb kahjuks ette ja mis avastatakse tihti alles pärast hankelepingu sõlmimist.

Samuti vähendab see soovi pakkuda odavaima hinna eest kehvemat toodet lootuses, et hankija ei suuda seda tuvastada või kui suudab, siis liiga hilja. Kõiki selliseid pakkujate kiusatusi ennetab selge teadmine, et juba pakkumuste avamisel saavad konkurendid ja avalikkus olulisema teabe pakkumuse kohta.

Uue eelnõu vähikäik

Äsja riigikokku jõudnud uus riigihankeseaduse eelnõu sisaldab mitmeid häid muudatusi, kuid avalikustamise osas teeb kahjuks selge vähikäigu. Pakkumuste avamisel tehakse teatavaks ainult pakkujate nimed ja registrikoodid, pakkumusi ega nende maksumusi avamisel pakkujatele ega avalikkusele ei avalikustata. Kaob pakkumuste avamise protokolli koostamise nõue, see jääb alles vaid erijuhtudel, kuid ka sel juhul seda pakkujatele ei avalikustata.

Selle asemel nähakse ette eraldi klauslid nn ärisaladuse kaitsmise kohta, mis väidetavalt pidavat avalikustamise korral lekkima. Näiteks on kirjas, et hankija ei tohi avalikustada pakkumuse sisu selles osas, mille pakkuja on märkinud ärisaladuseks. Eelnõu seletuskirja kohaselt liigutakse selgelt lähemale sellele praktikale, kus pakkumuste maksumusi ega olulisi näitajaid pakkumises osalejatele ega avalikkusele ei avaldata.

Omapärane on asjaolu, et peamiste pakkujate ehk ettevõtjate esindusorgan kaubandus-tööstuskoda on eelnõu koostamise käigus asjalikult põhjendanud pakkumuste avalikustamise vajadust, kuid eelnõu autorid neid ettepanekuid ei ole arvestanud. Selle asemel sedastab eelnõu seletuskiri hoopis väidet, et isegi võitja maksumuse avaldamine tänase seaduse alusel olevat võrreldes teiste ELi riikidega erandlik. See aga ei vasta tõele.

Avalikustamine Põhjamaades

Avalikustamise näiteid teistest riikidest on küllaldaselt. Hispaanias on kohustus avaldada pakkumuste hinnad ja samuti on kohustus avaldada kõik osamaksumused, sealhulgas ühikuhinnad. Taanis ja Saksamaal avaldatakse ehitustööde hangetes kõikide pakkujate hinnad pakkumuste avamisel.

Maailma läbipaistvaimate riikide tippu kuuluvates Rootsis ja Soomes (2015. aasta TI indeksis teisel ja kolmandal kohal) on kehtinud juba aastaid ühene põhimõte, et riigihangete pakkumused on reeglina avalikud ja kättesaadavad kõikidele pakkujatele. Selge reeglina käsitletakse Soomes hankemenetluses esitatud dokumente avaliku teabena ning pakkumustega saavad tutvuda kõik huvitatud isikud. See ring ei ole piiratud ka vaid pakkujate ringiga või teisiti öeldes – teised pakkujad saavad tutvuda kõikide pakkumistega isegi juhul, kui mõni pakkuja on erandjuhul suutnud põhjendada enda pakkumuse hinda ärisaladusena. Ka meie lõunanaaber Leedu on jõudnud selleni, et avalikustab üsna suures ulatuses kõikide pakkumuste olulised elemendid, kaasa arvatud osamaksumused.

Uue riigihangete seaduse menetlemine riigikogus on algusjärgus. Loodan, et tulistes aruteludes jõuame lahenduseni, mis muudab hanketulemuste avalikustamise kandvaks põhimõtteks. Vastasel korral laseme käest olulise võimaluse muuta hankemenetlused ausamaks ja avalikku sektorit läbipaistvamaks.