Mart Raudsaar.

FOTO: Sille Annuk

Okupatsioonide muuseumi uue juhtkonna idee lasta inimestel jutustada lugusid oma elust okupatsiooni ajal on sümpaatne. Võib mõista ka soovi laiendada sihtrühma, hakates kõnelema vabadusest meil ja mujal ning elu ülesehitusest vabas Eestis.

Näiteks Statoil saab suurema kasumimarginaali toidu, mitte bensiini müügist. Balti jaama on rajatud isegi Eesti esimene Statoil, kust bensiini enam üldse osta ei saa, vaid üksnes kabanosse, maiustusi ja muud säärast.

Kuna tänapäeval – erinevalt okupatsiooniajast – ei pruugi lugeja enam tabada mõtet ridade vahel, rääkimata irooniast, mida ei suuda hästi eristada ka Eesti Keele Instituudi internetipõhine emotsioonidetektor, siis kinnitan, et kolumni avalauset tuleb lugeda igasuguse tagamõtteta. Lugude jutustamine on hea mõte. Saan aru, et muuseum on sellega kunstilises võtmes juba algust teinud, mis viis mind tagasi 1980. aastate algusesse, meenutamaks üht-teist ka ise.

Ma mäletan inimesi, kes olid elanud vabas riigis. Ja ma ei räägi üksnes enda vanemast põlvkonnast. Neist üks töötas tisleritöökojas, teine kasvatas tomateid, kolmas oli metsnik. Ei midagi erilist, jättes kõrvale asjaolu, et nad elasid oma väikeses maailmas, mille väärtused kehtestasid nad ise.

Ma mäletan majadest madalalt üle lendavaid hävitajaid, mis tekitasid ülehelikiiruse saavutamisel ja helibarjääri murdmisel võimsa paugu. Palju kordi ärkasin ehmatusega ning mõtlesin, kas ongi alanud tuumasõda, mida televiisorist näidati ja milleks meid valmistasid õppeevakuatsioonid kooli keldrisse. Seal pidi igaühel kaasas olema vatimarlimask.

Ma mäletan lämbet suveharja ja ennast jalgu kõlgutamas piimapukil, mille ümber rohututtides ja asfaldipragudes sibas igasuguseid huvitavaid sitikaid. We have all the time in the world…* Sooja piima maitset mäletan ma ka.

Ma mäletan kaugeid ja kummalisi raadiohääli, mis murdsid end soodsate ilmastikulude korral läbi atmosfääri- ja segamisjaamade ragina minuni. Radio Luxembourg. Raadio Vaba Euroopa. Ameerika Hääl. Vanaema ajas mu kaikaga toast minema, aga ma teadsin, mida ta kuulab.

Ma mäletan, et minu vanaisa elas kummalises kohas nimega piiritsoon, mis oli okastraadi taga ja kuhu minnes kontrollisid Nõukogude sõdurid meie dokumente. Öösel valgustasid prožektorid merd. Need ekslevad valgusjoad olid õudsed ja hirmutavad. Kohe-kohe võis keegi merelt tulla ja meid rünnata.

Ma mäletan funkmaja, mida päikesekiired kuldasid kontrastiks tumedale parkmetsamüürile. Kui möödusime sellest tänaval, siis sugulased tasandasid häält ja rääkisid omavahel, et «seal elavad nüüd kommunistid». Kui sekkusin vestlusse, anti mulle põiklevaid vastuseid, ja mõistsin, et tegemist on ebameeldiva ja mingis mõttes õudse saladusega, mis jääb väljapoole minu arusaamisvõimet.

Ma mäletan käike rannikuäärsesse provintsilinna, kajakaid, hallide nägudega inimmassi hommikuses trollis, tselluloositehase kohutavat lehka vana loomaaia lähistel ja vana sõjaväelennuvälja, mille asemele hakkas kerkima Lasnamäe.

Ma mäletan ka Lõuna-Eesti väikelinnas tuntud homoseksuaali, kelle eest ema mind igaks juhuks hoiatas. Ta kandis sametülikonda ja ägedaid kingi, mida sugulased talle välismaalt saatsid, ning ta töötas üsna tähtsal kohal. Mees tundus tore, aga ma säilitasin igaks juhuks ülima valvsuse.

Ma mäletan, et lapsepõlv väikelinnas oli helge ja turvaline, kuid seda ümbritses ähvardavana tume, seletamatu hämarikuvöönd. Hämarik hakkas taganema, kui juunis 1988 nägin esimest korda mastitõmmatud sinimustvalget ja seda, kuidas inimesed nutsid lippu nähes. Neil päevil lõppes minu lapsepõlv ja alles praegu mõistan, milline õnn võib peituda lapsemeelsuses. Seegi võib olla museaal – aga mitte mõttemudel.  

* tõlkes: kogu maailma aeg on meie. Viide Louis Armstrongi laulule, mis oli samanimelise James Bondi filmi tunnusmeloodia ja jäi Armstrongi salvestustest üheks viimaseks. Võtke Youtube’ist ette ja kuulake. Aeg kulges siis teisiti.