Diana Vähi: me peame rääkima vaimsest tervisest

Diana Vähi Foto: Erakogu

Kas teie teadsite, et värske TAI uuringu põhjal koges 2013/14 õppeaastal ligi veerand (24,2 protsenti) 15-aastastest poistest ja tervelt 43,9 protsenti samaealistest tüdrukutest vähemalt üht depressiivset episoodi ja et seda on 5-6 protsenti rohkem kui neli aastat varem? Mina ei teadnud, kuigi samaks aastaks oli minu depressiivne episood kestnud nädalate asemel kuid kui mitte aastaid, kirjutab Tartu Ülikooli sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika tudeng Diana Vähi.

Ma ei teadnud, sest vaimsest tervisest ei räägita piisavalt. Depressioonist kirjutamine on jätkuvalt roosade naistelehtede teema (vaadake ise, kui suur osa Postimehes depressioonist rääkivatest artiklitest paiknevad portaalis Naine24), sest pea mitte keegi ei julge avalikult seltskonnas püsti tõusta ja öelda «mul on depressioon» ja kõige selle tulemusena ei osanud ma paar aastat tagasi ettegi kujutada, et tegelikult mõistab iga kolmas tänaval vastu kõndiv 15-aastane, kuidas ma ennast tunnen. Täna julgen seda välja öelda, sest tean, kui paljusid depressioon tegelikult puudutab. Julgen, sest ma tean, et paranemine on võimalik ja et ma ei ole üksi.

Õpilaste vaimne tervis

Kahjuks väga paljud tänased õpilased seda ikka veel ei tea. Koolides on küll järjest enam saanud populaarseks erinevad programmid, mille eesmärgiks on õpikeskkonna ja õpilaste heaolu parandamine: meil on Tervist Edendavad Koolid ja Kiusamisvabad Koolid, aga süngest statistikast hoolimata ei ole Vaimset Tervist Mittestigmatiseerivat Kooli või Depressiooni ja Ärevushäiretega Õpilasi Toetavat Kooli. Need probleemid ei ole ikka veel piisavalt nähtaval ja kuni see jätkub, on kannatajaks kõik, kes kunagi meeleoluhäiretega kokku puutunud. Ja neid on palju.

Olen uurinud, kuidas depressiooni sümptomitega noorega koolis käitutakse ja avanenud pilt on üsna kurb. Nimelt ei tunne õpetajad, et neil oleks piisavalt oskusi ja teadmisi selliste õpilastega käitumiseks ning nii jäävad nad lihtsalt märkamata. Mingil määral saab seda olukorda koolitustega leevendada, ent tegelikkuses tundub, et haridustöötajad kas ei julge neil teemadel õpilastega rääkida või ei pea seda oma ülesandeks (sest õpilasega üks ühele suhtlemine ja probleemilahendus on praegu peamiselt ikka koolipsühholoogi, sotsiaalpedagoogi ja heal juhul klassijuhataja rida).

Aga hea õpetaja, kui Sa seda loed, siis tea, et depressioonis õpilasele, kelle koolipäeva ainsaks sisuks võivad olla peas keerlevad ärevuse-, tühjuse- ja üksindusemõtted, võib meeletult edasilükkavaks jõuks olla siiralt murelik täiskasvanu, kes küsib «kuidas sul läheb?» ja napisõnalise «kõik on korras» peale küsib uuesti «aga kuidas sul päriselt läheb?».

Kõige suurem murekoht on aga see, et koolides ei anta piisavalt vaimset tervist puudutavat haridust. Kehalise kasvatuse tunnid toimuvad esimesest klassist alates ja keegi ei kahtle iganädalase füüsilise aktiivsuse vajalikkuses, kuid depressioonist, ärevusest ja teistest sagedamini esinevatest meeleoluhäiretest, nende äratundmisest ja toimetulekumehhanismidest räägitakse heal juhul gümnaasiumiastmes psühholoogia kursuse raames. Sedagi pigem teoreetiliselt ja üldsõnaliselt.

Kahjuks on poolel õpilastest selleks ajaks õpikuteksti lugedes mõrumagus äratundmisrõõm, sest depressiivne episood on juba ise läbi elatud. Gümnaasiumi lõpuks oskame me kõik õiget kaugushüppetehnikat ja teame, kuidas käsi hoida, et võrkpalli lüüa, ent ei tunne ära, millal lühiajalisest kurbusest ähvardab saada depressioon ja esinemishirmust sotsiaalärevus.

Vaimse tervise hoidmine peaks olema kooliprogrammi sisse kirjutatud vähemalt põhikooli algusest peale ja seda peaks suutma õpetada nii, et iga õpilane, kes mis tahes eluhetkel tunneb kas enda või tuttava juures ära meeleoluhäire sümptomid, teab, kuidas sellest rääkida ja julgeb seda teha. Et ta teab, kuhu pöörduda, kellelt leida abi ja kuidas aidata iseennast.

Kool peaks olema avatud ja turvaline koht, kus iga täiskasvanut võib oma murega usaldada ja kus igaüks teab, et meeleoluhäiretest võib rääkida sama vabalt kui kevadtuule käes jooksmisest saadud külmetusest. Ainult nii saavad koolisüsteemist väljuda tõeliselt eluterved noored, kes on raskustest väljatulemisel edukad ja enda vastu ausad.

Depressioon on meie kõigi probleem...

...sest varem või hiljem võime me kõik sellega kokku puutuda, kas siis ise seda põdedes või sõbrale toeks olles. On aeg unustada mõtteviis, nagu oleks meeleoluhäired nõrkade, teistsuguste inimeste pärusmaa. Tänasel päeval on Eestis depressioon 5,6 protsendil rahvastikust (A. Kleinbergi doktoritöö andmetel), see on umbes 75 000 inimest. See on 75 000 inimest, kelle igapäevategevused kannatavad, sest nende tegutsemistahe on langenud, meeleolu on päevast päeva nullis ja lihtsamatestki asjadest rõõmu tunda paistab pea võimatu.

Ükski nendest sümptomitest ei tulene sellest, et need inimesed oleks kuidagi laisad, saamatud, vähe motiveeritud, oskamatud, introvertsed (või mis iganes muu silt, mida kiputakse liialt lihtsalt depressiooniga seostama). Pigem võib märgata, et meeleoluhäired on keskmisest sagedasemad esinema edukate, palju saavutada soovivate ja kõrgelt motiveeritud inimeste hulgas.

Isegi kui meil on maailma kõige kokkuhoidvam perekond, suurepärased sõbrad ja tutvusringkond, hea töökoht, toetav kool – ikka võib elus tulla hetki, mis lükkavad meid tavapärasest emotsionaalsest reaktsioonist kaugemale ja loovad soodsa pinnase meeleoluhäire tekkeks.

Keegi meist ei ole sünnipäraselt kaasa saanud ideaalset käitumis- ja toimetulekuoskuste paketti, mis igas olukorras aitab ja pakub vajalikke ressursse, et raskustest välja tulla. Ja see on normaalne. Normaalne, et näiteks pikaajalise stressi, lähedase kaotuse või isikliku mõttemaailma kriisi tulemusel võime kukkuda nii sügavasse musta auku, et ise enam välja ei saa.

Mis aitab?

Nii-öelda täistuuridel töötada ei saa lõputult keegi ja kui niigi kiiretempolise ja pidevat täit tähelepanu nõudva elu juures peaks veel mõni väline tegur negatiivse matsu andma, saavadki toimetulekuressursid otsa. Sel juhul on ainult üks lahendus, mis tegelikult aitab: peab otsima professionaalset abi. Praegu pakutakse seda mitmel eri tasandil ja sõltuvalt sellest, mis kellelegi mugavam tundub, ei pea piirduma ainult kliinilise psühholoogi nõustamise või antidepressantidega (ent kui probleem on tõsisem, siis on kõrgema tasandi spetsialist loomulikult ainuõige valik).

Olemas on grupiteraapiad ja vestlusgrupid, kus kõik paranemisprotsessid on tõestatult kiiremad (võrreldes individuaaltööga), samuti pakutakse Eestis üsna uue teenusena kogemusnõustamist, mille puhul võib kindel olla, et nõustaja klienti väga selgelt mõistab – ta on nimelt sarnasest kogemusest ise edukalt välja tulnud. Neile, kes pole ehk päris valmis kellegagi silmast silma rääkima, on olemas nõustamisfoorumid nagu lahendus.net.

Oma füüsilise vormi jälgimise, tervisliku toitumise ja sotsiaalsete suhete väärtus on meile üsna ilmselge, ent vaimse tervise hoidmine on täpselt sama, kui mitte veelgi olulisem. Depressioon on haigus, mis võtab ära pea kogu elamise energia ja ilma selleta on kõigi teiste tervise aspektide jälgimine ääretult keeruline.

Depressiooni (ja vaimse tervise häireid laiemalt) ümbritseb jätkuvalt stigma, mis mõjutab negatiivselt mitte ainult meeleoluhäiretega inimesi, vaid ka nende kõrval seisjaid. Ülemaailmselt jäävad umbes pooled depressioonijuhtumid diagnoosimata (ja seeläbi muidugi ka põhjalikult välja ravimata), sest inimesed ei jõua spetsialistide juurde. Miks? Sest vähemalt Eestis on psühhiaater paljude inimeste jaoks ikka veel «hulluarst», sest depressiooni- või ärevushäire diagnoos on jätkuvalt häbiasi, millest mitte ainult seltskonnas, vaid tihti ka oma lähedasemate pereliikmetega ei räägita.

Kuigi WHO ennustab, et depressioon saab juba aastaks 2025 maailmas teiseks enim töövõimetust põhjustavaks haiguseks, mõtleb suur osa inimesi tööandjalt haiguspäeva paludes ikka enne välja kujuteldava füüsilise haiguse kui tunnistab, et elu ei tundu juba teist nädalat elamist väärt.

Seega palun toome vaimse tervise teemad avalikku arutellu, räägime nendest rohkem kui ainult seoses järjekordse tuntud inimese pikaajalise depressiooni tagajärjel tehtud enesetapuga. Ütleme ausalt välja, kui meil on raske ja oleme valmis üllatusteks, kui seltskonnas selgub, et rohkem kui üks meie lähedastest sõpradest on kergema või raskema depressiooniga silmitsi seisnud. Ja julgustame noori samuti rohkem neil teemadel rääkima, uurima ja teadmisi koguma, andes selleks turvalise platvormi juba koolis. Et eestlased ei oleks enam «loomupäraselt depressiivne rahvas».