Marko Suurmägi

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Uurisin sel nädalal, kes on see 23-aastane Raido, kes põhjustas 8. aprillil Viljandi lähedal raske liiklusõnnetuse, millest ta ise pääses paari kriimuga, samal ajal kui kaassõitja, 19-aastane neiu vaagub haiglas üliraskes seisus, kirjutab Sakala peatoimetaja asetäitja Marko Suurmägi.

Lihtne otsimine veebist ja kohtudokumentidest andis aimu, kui palju on Eestis noori mehi ja võib-olla ka naisi, kes on oma elu 25. eluaastaks nässu keeranud. Sisuliselt ongi neil valida, kas olla elu lõpuni pätt või maksta ülejäänud elu nende lolluste eest, mis sügavas nooruses tehtud said.

Eespool mainitud avarii põhjustaja on juba kolm korda kohtus kriminaalkorras süüdi mõistetud. Ja tal pole seljataga ainult liiklusrikkumised, vaid näiteks ka vargused. Väärteo eest on teda karistatud kaheksa korda. See tähendab, et juba enne, kui tal tuleb kohtu ette astuda raske liiklusõnnetuse põhjustamise pärast, on tal soolas 300 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd ja suur hulk trahve, mille maksmiseks on tarvis leida üle 10 000 euro.

Tolle inimese nime guugeldamine annab esmasteks tulemusteks väga kurjad kirjutised inimestelt, kellele ta väidetavalt võlgu on. Tema nimi figureerib Facebooki lehel «Petturid avalikuks» ja mitmetes teistes postitustes, mille sisu on «Maksa võlg ära!».

Aga see Raido polnud sugugi kõige hullem näide, mis lühikesel netiotsingul silma jäi. Esimene otsing viis mind ühe teise Raidoni, kes on sama vana, aga juba kuus korda kohtus karistatud ja üle 20 korra väärteo eest trahvi saanud. Arestikambrid on sellele noorele mehele tuttavad mitmes politseimajas. Trahvide kogusumma ulatub juba kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Tegemata ühiskondlikult kasuliku töö tunde on sadu. Kohtutäitur on inimene, kellega ta peab suhtlema regulaarselt, ning visiit kriminaalhooldaja juurde tuleb teha iga nädal.

Mis peamine, tulevik seaduskuuleka inimesena, kes politseile huvi ei paku, keda kohtutäitur ei otsi ja kriminaalhooldaja näha ei taha, on peaaegu võimatu. Ainuüksi 23. eluaastaks kogutud trahvide maksmiseks kuluks tal Eestis keskmise palga juures peaaegu kogu ülejäänud elu.

Kes aga ikka tahab tööl käia selleks, et maksta kinni noorpõlve lollusi. Nii kujunebki järelejäänud elu üheks varjamiseks, vassimiseks ja tõenäoliselt uute karistuste kogumiseks. Kui trumm on läinud, mingu ka pulgad.

Need Raidod on vaid kaks ja tegelikult üsna suvalist näidet. Aja jooksul on mul tulnud päris palju kohturegistreid uurida ja alati on seal õiget inimest otsides silma jäänud hulk selliseid Raidosid. Nimed on erinevad, aga dokumentidest välja loetavad lood üpris sarnased.  

Paar aastakümmet tagasi oli sääraste meeste saatus ka edasi sarnane. Kes elus püsis, põgenes USAsse ning paljudest niisugustest pättpõgenikest on tänaseks saanud ausad ja korralikud palgatöötajad või ettevõtjad. Nüüdsel ajal on aga väga raske jälgi jätmata teise riiki põgeneda ja oma elus restart teha.

Lollus on paraku karistatav ning mõnikord tuleb lolluste eest maksta kallilt ja väga kaua. Kahjuks peab nende lolluste tõttu kannatama märksa rohkem inimesi kui vaid nood Raidod.