:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
/nginx/o/2016/01/04/4849773t1h9c27.jpg)
Algas järjekordne vaatus absurditeatri etendusest «Presidendi tegemine 4.0». Kas ei hakka juba terenduma vajadus e-riigile kohaselt üle minna teaduspõhisele riigivalitsemisele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Tarmo Pikner: milleks meile president, kui tahtjaid on vaid üks (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Monoloogne presidendidebatt sai alguse
Niisiis, algas kauaoodatud presidendikandidaatide debatt. Tõsi, nagu on sedastatud, debatt iseendaga. Parema puudusel – asi seegi.
Kui juba vanad kreeklased teadsid, et kaks korda pole võimalik samasse jõesängi astuda, siis Siim Kallas püüab jonnakalt tõestada, et ühte teise veekogusse on vägagi võimalik kaks korda astuda – samasse ämbrisse. Kõigepealt soovis ta kaks aastat tagasi astuda uuesti peaministri ametisse, et sellelt ametikohalt edasi rühkida presidenditoolini. Kuna see kõvertee ei õnnestunud, ründab vana lahinguhobune Kallas nüüd otse sirgjoones Kadriorgu.
/nginx/o/2016/04/18/5276161t1hcba9.jpg)
Poliitiliste väärarvamuste vältimiseks on paslik mainida, et Eestis ei toimu presidendiameti jagamine sooviavalduse ja CV alusel. Vaja on teatud kogus erakondlikku toetust (mitte rahva toetust, nagu näiteks Ameerikas). Valitsuse juhtpartei Reformierakonna esimees Taavi Rõivas on lausa segaduses. Tekib kiuslik küsimus – kui valitsusjuhi jaoks on keeruline valida kahe isiku vahel (Marina Kaljurand pidavat olema ka presidendi kandidaadi kandidaat), siis mida üks peaminister üldse suudab valida?
Tegelikult on ju olukord Reformierakonna jaoks erakordselt lihtne – las kandidaadi kandidaadid jagavad omavahel rollid ära ja polegi nõutul Rõivasel endal midagi otsustada vaja.
Kui keegi kahtlustab, et neli kuud on liiga pikk aeg tulejoonel märklauaks seismiseks (põhiseadus annab selleks neli päeva!), siis Siim Kallas on juba nii auklikuks lastud, et tema aukudest paistab kogu uuema Eesti ajalugu läbi. Ja Kallas teab väga hästi – kui midagi on veel aukude vahele jäänud, siis aegumise tõttu ei kooru sealt nagunii mingit kahtlast lugu välja. Tõsi, Indrek Tarand püüab kõigest jõust Kallase kompartei piletilt tolmu maha kloppida, kuid ka seda on juba nähtud.
Ajakirjandus esitas oma presidendikandidaadi ammuilma
Kui kristalselt aus olla, käis esimesena oma kandidaadi välja ajakirjandus, kelle valik langes Marina Kaljuranna kasuks. Eks meedia ülesanne ongi näpuga näidata sinna, kuhu pimedad poliitikud ei näe.
Ühiskonnalt tuli presidenditellimus – soovitavalt naisterahvas, kes oskab inimestega rääkida, ja meedia tekitaski mulje, et Kaljurand oleks selleks sobiv kandidaat. Reitingufirmad tegid ära ülejäänud töö.
/nginx/o/2016/04/14/5262175t1h987e.jpg)
Kaljuranna puhul tuleb aga arvestada, et tal on üks pisikene probleem – ta ei kuulu ühtegi erakonda, kuid samas on tal Reformierakonna taust. Siin see maetud koer ongi – omadele võõras ja võõrastele ka võõras. Parteiväline kandidaat ei saa Kaljurand mitte kuidagi olla, kuna välisminister mängib Reformierakonna väljakupoolel (ilma parteipiletita).
Nii või teisiti – neljas võim on selles valdkonnas olnud oluliselt tulemuslikum kui ülejäänud kolm võimu kokku.
Savisaare kahing ja ülejäänud mängurid
Tundub, et Edgar Savisaarele on lõpuks kohale jõudnud, et sellel võitlusväljal pole ta enam sõdur ja viimases hädas lubas anda pool (Tallinna) kuningriiki ühe ratsu eest. Et (õiguskaitseorganite poolt) haavatud Savisaar ei suuda ise hobuse selga ronida, upitab ta sinna ratsanikuks Mart Helme.
Kremli valvekriitikust Helmest on saanud ootamatult Vene-suhete ülessoojendaja. See on Savisaare kahingu teine pool. Keskerakonna ja EKRE vahelise malemängu võib veel vussi keerata Kadri Simson oma poole munakoorega, kuid karta on, et partii on juba lõppmängus. Matši tulemus vormistatakse valimiskogus nii ehk naa ja Helme võimalused pole seal sugugi lootusetud.
/nginx/o/2016/04/18/5276171t1had3b.jpg)
Samal ajal mõtisklevad ülejäänud kolm tarka (parlamendierakonda) aega-on-küll süsteemis ühise parteivälise kandidaadi üle. No see on tõesti surnult sündinud ettevõtmine – kui pole suudetud isegi kokku leppida ELi kontrollikoja ametniku nimes, kuidas on küll võimalik leida kõiki rahuldav president. Intellektuaalselt huvitav võib ju olla mainida tuntud nimesid: Luik, Jõks, Kaljulaid (siin terendub diil: Parts Kaljulaiu vastu kontrollikotta), kuid kuidas meelitada Tsahkna ja Ossinovski ühise laua taha – see on küsimus.
Üht peab veel mainima – presidendikandidaadil peavad olema head närvid. On päevselge, et riigikogus presidenti ei valita. Ootan huviga, kes on valmis avantüüriks – minema riigikogu ette täie teadmisega, et ei osutu valituks, ja seda kolmes hääletusvoorus. Usun, et isegi ennastohverdavale Indrek Tarandile ei paku selline poliitiline enesetapp enam mänguilu – mis tehtud, see tehtud.
Terendab ennekuulmatu olukord, kus riigikogu ei suudagi (arvestatavat) presidendikandidaati üles seada. Ja kellega minnakse siis «põllule» valimiskokku? Ainult «mustast hobusest» ei piisa, riigikogust oleks vaja kaasa võtta kaks enim hääli saanud kandidaati. Vähemalt saame üle elada järjekordse vaatuse absurditeatri etendusest «Presidendi tegemine 4.0».
Milleks Eestile president?
Marina Kaljurand väljendus vana-aastaõhtu intervjuus umbes selliselt: «Eestil on vedanud, kuna meie uuema vabadusaja kõik kolm presidenti on olnud tegusad ja igaüks olnud tugev mõnes valdkonnas.» Ja siinkohal võikski nüüd joone alla tõmmata – aitab meile presidentidest! Iga järgmine oleks juba varasema koopia või kloon. Eks praegune küberpresident Ilveski ole oma kehakeelega igakülgselt väljendanud, et ega presidendiamet ikka konti murra.
Tänuväärselt on meil hakatud rääkima teaduspõhisest riigijuhtimisest. Eriti rõõmustav on Noorte Teadlaste Akadeemia loomise idee, mis eelmise aasta lõpus välja käidi. N-ö vana akadeemik, Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere sõnas ideed kommenteerides: «Eesti on niivõrd väike ja selleks, et oma riiki hästi pidada, on meil tarvis suurt pilti.» Just sellise pildi puudumist tunnetame päev-päevalt üha enam ja otsime valesti olevaid nähtusi hoopis valelt pildilt.
Miks ei võiks siis suure pildi asjatundjaid lasta riigi juhtimisele lähemale. Lihtsustatult öeldes – ühildaksime Vabariigi Presidendi institutsiooni Teaduste Akadeemiaga, sidudes selle mingitpidi riigiaparaadiga. Kuidas see «mingitpidi» peaks välja nägema, seda võiks vabalt õppima minna Singapuri, kus meritokraatlik riigikorraldus (n-ö talentidega valitsemissüsteem) on viinud väikese saareriigi maailma juhtivate maade hulka.
P.S. Ahjaa, Siim Kallas unustas presidendiks pürgimise kõnes mainida, et aastaid tagasi oli just tema see, kes algatas arutelu presidendi ametikoha kaotamisest ehk peaministri ja presidendi ametite ühildamisest. Ajad (olud) muutuvad, Kallas koos nendega. Või kavatseb Kallas lüüa kaks kärbest ühe hoobiga?
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».