Maire Forsel.

FOTO: Erakogu

Ilmselt ei ole minust mõistlik EKRE fenomeni käsitlevale lainetusele ajakirjanduses veelgi hoogu anda, aga kuna sotsiaalteaduste vaatevinklist pole sellest teemast ülearu kirjutatud, siis avaldaksin mõned mõtted, kirjutab sotsioloogiamagister Maire Forsel.

Kui asetada EKRE-taoliste erakondade ja organisatsioonide populaarsus suuremasse pilti, siis näeme, et pinnas selliste liikumiste tekkimiseks on soodne kogu maailmas ja Eesti pole siin mõistagi mingi erand. Milline see pinnas siis on? Lihtsustatult öeldes on kogu maailmas tekkinud turbulents, milles inimene tunneb end väga ebakindlalt, mistõttu on tekkinud ülisuur vajadus turvalisuse järele.

Selles pole tegelikult midagi uut, sest maailma muutumine üha ebakindlamaks ja tormilisemaks sai tegelikult alguse juba väga ammu, lausa enam kui 200 aastat tagasi, mil ühiskonna kirjeldamiseks kasutati esimest korda sõna modernne (moderniste). Nimelt kirjutas Jean-Jacques Rousseau, kes tundis vastumeelsust tolleaegsete olude vastu juba aastal 1762: «Meile pakutakse väga palju uusi kogemusi, kuid see, kes tahab neid nautida, peab olema paremini vormitav kui Alkibiades, valmis muutma oma põhimõtteid vastavalt sellele, kes teda kuulab ja kohandama oma meeli igaks uueks sammuks.» Rousseau ütles, et hakkab tasapisi mõistma seda rahutut ajastut, kuid tal on tunne, nagu suur hulk objekte mööduksid nii kiiresti ta silme eest, et pea hakkab lausa ringi käima.

Kui nüüd püüaksime võrrelda tänast kiiret ja ebakindlat ühiskonda Rousseau-aegsega, siis ilmselt sõnast «turbulents» selle kirjeldamiseks enam ei piisakski. Igasugune kiire areng tekitab aga ebakindlust ja hirme, sest tavainimene ei suuda lihtsalt kõike hoomata ega kõigega sammu pidada.

Ühe võimaliku põhjusena, miks ebakindlus üha suureneb, on sotsiaalteadlased Ronald Inglehart ja Christian Welzel toonud näiteks välja asjaolu, et postindustriaalse ühiskonna riskid on erinevalt eelindustriaalse ja industriaalse ühiskonna riskidest abstraktsemad. Need ei baseeru enam esmajärjekorras isiklikule kogemusele, vaid nõuavad kognitiivset mõistmist, mistõttu on nendega keerulisem toime tulla.

Elu riskiühiskonnas, hirmude kommertslikuks muutumine ja pidev võitlus selle nimel, et saavutada mingigi stabiilsus, tegevat sotsioloogiaprofessor Jonas Stieri sõnul turvalisustaotluse tänapäeva ühiskonnas inimeste jaoks lausa keskseks. Taoliste viidetega võiks lõputult jätkata – me elame ajastul, mil miski pole kindel ja milles varem kehtinud reeglid enam ei toimi.

Helge või tume tulevik?

Olukorra mõistmise teeks lihtsamaks, kui oskaksime ühiskonnas tekkinud nähtusi paremini defineerida, kuid ka siin valitseb rahutule ajastule omane segadus. Nimelt kui püüda asetada tänases ühiskonnas toimuv ühte kindlasse teoreetilisse raamistikku, siis võib see osutuda väga keeruliseks, kui mitte öelda, et võimatuks, sest sotsiaalteadlased vaidlevad siiani sellegi üle, kas elame modernsel või postmodernsel ajastul.

Optimistlikumad teoreetikud arvavad, et oleme teel sellise maailmakorra poole, milles on suudetud globaalse demokraatliku korra tingimustes kokku leppida nii, et oleks võimalik hoolitseda nii meie planeedi kui ka inimkonna tuleviku eest. Pessimistlikumad seevastu arvavad, et tulevik on pigem tume – me kas satume täielikku kaosesse või toimub tagasikukkumine minevikku.

Samas on postmodernsuse teoreetikud seisukohal, et tänased sotsiaalsed muutused nõuavad mõistmiseks varasemast täiesti erinevaid lähenemisi. Gregor McLennani järgi ei kätke modernsuse kriis ja selle ületamine endas mitte lihtsalt majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist protsessi, vaid kriisis on kõik viisid, kuidas me sotsiaalset maailma mõistame.

Seega on pinnas EKRE-taolistele liikumistele tegelikult soodne kogu maailmas. Meie vajadus turvalisema ja kindlate reeglitega ühiskonna järele paneb ebakindlat ja lahendusi otsivat inimest klammerduma nende poliitikute külge, kes kasutavad enesekindlat retoorikat ja jätavad mulje, et nendele võib toetuda kui kaljule, mida ükski torm ega turbulents kõikuma ei pane.

Nii haarabki uppuja (loe: ebakindlust tajuv kodanik) õlekõrrest (loe: EKRE), sest kedagi teist nii enesekindla retoorikaga rahvaesindajat pärast Savisaare üha suuremat kahvatumist kusagilt ei paista.