Üks asi on muidugi palgata või eelistada oma sõpru ja sugulasi, kes valdavad teatud töö jaoks vajalikke oskusi või teadmisi. Hoopis midagi muud on, kui nende eelis seisneb sugulussidemetes. Selline praktika on võrdse kohtlemise ja konkurentsi põhimõtete vastane, kuna ei jäta kvalifitseeritud kandidaatidele enam võimalust turul tegutseda.
Korruptsioonikahtluse ning keskkriminaalpolitsei uurimise alla on sattunud aastatel 2010–2015 soovõrdõiguslikuse volinikuks olnud Mari-Liis Sepper, kes ametis olles sõlmis kaks aastat tagasi õigusabilepingu oma venna Kalle-Kaspar Sepperiga. Summa, mis sai venna büroole makstud, ei olnud suur ning mingisugusest isikliku kasu saamise ajendist siinkohal rääkida ei saa.
Pigem tõstatab antud juhtum eelkõige eetilisi ja moraalseid küsimusi ning küsimusi selle kohta, kuidas riigiametis sobib ja ei sobi asju ajada. Võrdõigusvoliniku üheks oluliseks kohustuseks on ju seaduste täitmise järelevalve. Põhimõtteliselt on aga vennale tööd pakkunud Sepper ise eksinud huvide konflikti ja korruptsioonivastase seaduse vastu. Nõusolek venna palkamiseks oleks pidanud reeglite järgi mängides tulema sotsiaalministrilt, mida Sepper aga ei küsinud.
Võrdõiguslikkuse büroo ise on juhtunut vabandanud asja kiireloomulisusega, nimelt oli vaja esindajat ühele töövaidlusele. See ei saa aga vabanduseks olla, kuna seadused ja nendest kinnipidamine on olnud lääne ühiskonna üheks aluspõhimõtteks Rooma riigi ajast peale. Seadused ise sündisid ju toona alternatiivina tugevama ja privilegeerituma õigusele. Seetõttu peavad eriti tähelepanelikud olema just need, kes on pandud seaduste täitmise üle valvama. Seejuures ei tohi kunagi unustada, et eksisteerivad kirjutamata ja kirjutatud seadused ning austada tuleb ühteviisi mõlemaid, kuna lisaks seadustatud normidele on olemas eetilised ja moraalsed käitumisnormid, kuidas inimühiskonnas tegutseda ja end ülal pidada.
/nginx/o/2016/04/18/5275219t1h9462.jpg)