Heili Sibrits: kultuur pole luksus

Heili Sibrits Foto: Peeter Langovits

Möödunud nädalal oli Tallinnas erakordne võimalus näha maailmatasemel teatrit –  teatrifestivali «Talveöö unenägu» seekordseks aukülaliseks oli kaasaegse vene teatri üks omapärasemaid lavastajaid Dmitri Krõmov.

Tallinna Linnateatri korraldatav festival kuulus sel aastal Tallinn 2011 programmi. Just see, et kultuuripealinna programm koosneb teada-tuntud sündmustest, on suurim etteheide Tallinn 2011 programmi koostajatele. Eks ma isegi olen eravestlustes virisenud, et kleebitakse lihtsalt silte, loomata eriti midagi uut. Ootused ja lootused olid ju suured.

Tallinn 2011 programmi eest vastutava Jaanus Rohumaa meenutusel lubati esialgu Tallinn 2011 eelarveks 40–42 miljonit eurot, praeguse seisuga on kultuuriaasta eelarve vaid 17 miljonit eurot. Tallinnaga ühel ajal kultuuripealinna tiitlit kandva Turu linna kultuuripealinna eelarve on 50 miljonit eurot.

Aga ei saa väita, et Tallinn jääks Turule alla. Vastupidi. Tallinn 2011 logo kannab 250 projekti (Turu pakub 150), kokku toimub kultuuriaasta raames pea 7000 kultuurisündmust. Selle põhjuseks on meie elav ja mitmekesine kultuurielu juba enne kultuuripealinna logo kasutusele võtmist. Tallinn ei pea kultuuripealinnaks olemist häbenema.

Kuid kõike seda, mis kaasnes Tallinna kultuuripealinnaks saamisega, tuleks häbeneda küll – poliitilised kemplused, lubaduste eiramine, hämamine. Hiljuti tunnistas ühe teatri juht, et pärast tema teravamat avaldust kultuuriministeeriumi pihta teatati neile, et loobutakse lubatud raha eraldamisest. See raha oli planeeritud just Tallinn 2011 programmi ühe põnevama projekti teostamiseks. Õnneks suudeti olukord ära siluda. Tegu polevat millegi erakordsega, seesugune «karistamine» olevat igapäevane.

Viimase nelja aastaga on riigieelarves kultuurile eraldatavad summad vähenenud 3,2 protsendilt 2,5 protsendile. Levinud on mõtlemine, et kultuur on luksus ja majanduslikult raskel ajal saame kultuurist loobuda. Oleme jõudnud ohtliku piirini, kui selline mõtlemine süveneb, siis on ees ootamas vältimatu katastroof.

Jaanus Rohumaa sõnul on kultuuriaasta programmi koostamise peamisteks eesmärkideks avada Tallinna merepiir kultuurile, anda võimalus noortele tulijatele, lisaks muuta kultuurielu rahvusvahelisemaks ning tõsta kultuuri staatust ühiskonnas. Samuti peab Rohumaa oluliseks muuta Tallinn ahvatlevamaks elu- ja loomekeskkonnaks nii kohalikele kui ka külalistele. Kui see õnnestub, siis on Eestil lootust. / lk 12